Matkaautoreis Horvaatiasse, põikega Alpidesse, Austriasse ja Saksamaale
Selle suve matkaautoreis viis meid Horvaatia rannikule Trogiri lähedale, reisi teine pool Alpidesse, Austriasse ja Saksamaale, teele jäid muu hulgas Grossglockner High Alpine Road, Zell am See, München ja Bastei kaljusild. Selles postituses jagan meie marsruuti, peatusi, ööbimiskohti ja kasulikku infot matkaautoga reisimiseks.
Postitus on pikk ja põhjalik, aga sellised lood meile endale meeldivad ning hiljem on hea meenutada, kus käidud sai ja milliseid väikeseid või suuremaid seiklusi teele mahtus.
Ettevalmistused matkaautoreisiks
Kui nüüd ausalt algusest alustada, siis maikuuks oli tempo selline, et täielik väsimus, tüdimus ja energiatase allpool nulli. Kui Eestimaa kevad end kuidagi suveks keerata ei tahtnud, tuli vastu võtta ainuõige otsus – asjad kokku ja suund päikese alla. Nii sündiski plaan võtta ette matkaautoreis Horvaatiasse, et et end täielikult välja puhata
Meie reisiseltskonna moodustab 5-liikmeline pere, kaks täiskasvanut ja lapsed (9a, 11a ja 13 a) ning loomulikult meie matkaauto Bürstner Limited T 726.
Reisiks oli planeeritud 2,5 nädalat, nädal Horvaatias ja siis rahulikult tagasi. Kindlat reisiplaani meil ei olnud, umbkaudne marsruut oli teada, mingid kohad Google Mapsi märgitud ja ülejäänu otsustasime teelolles jooksvalt. Navigeerimiseks Google Maps ja Waze, ööbimiskohtade leidmiseks Park4night äpp.
Horvaatias olime varasemalt korra käinud. Sellest saab lugeda blogipostitusest “Matkaautoga Horvaatiasse“.
1.–3. REISIPÄEV. Eestist matkaautoga Horvaatiasse
Seekord oli meil Horvaatiasse jõudmiseks aega kolm päeva. Selline kiirustamine ei ole meie moodi, kuid seekord oli eesmärk konkreetne – jõuda võimalikult kiiresti päikese alla.
Sõit kulges ladusalt ja esimeseks õhtuks jõudsime ööbima Varssavi lähedale. Teisel päeval veeresime edasi läbi Tšehhi ja Austria, kokku umbes 700 kilomeetrit ning jäime ööbima Austrias. Kolmandal päeval jäi veel viimane lõik läbi Austria ja Sloveenia ning üsna varsti ületasimegi Horvaatia piiri.
4.–10. REISIPÄEV. Amadria Park Camping Trogir ja Trogir
Amadria Park Camping Trogir
Meie seekordse reisi peamine siht oli Adria Camping Rally, mis toimus rannikul Trogiri lähedal. Adria Camping Rally on Aadria mere ääres toimuv rahvusvaheline karavanisündmus, kus kohtuvad matkaautosõbrad üle Euroopa. Meie osalesime kokkutulekul Klubi Eesti Karavan egiidi all ning kokku oli kohal 16 Eesti karavaniperet.
Kämping Amadria Park Camping ise jättis väga hea mulje. Karavaniplatsid olid rajatud astanguliselt, vaatega merele. Kõik vajalik oli olemas – restoranid, kohvikud, pood, basseiniala ja spordiväljakud. Terve kompleks oli puhas, korras ja imekauni haljastusega. Meri oli siin Horvaatiale omaselt kivine ja kaljune, aga see kuulubki asja juurde. Ühesõnaga tõeline puhkusekoht.
Enamasti on Adria Rally nädal üks suur puhkamine ja meile sobis see variant suurepäraselt. Täpselt selline päevakava, mille peale kodus mõeldes tundub, et küll hakkaks igav. Ei hakka. Üldse mitte.
Trogir
Õhtuti võtsime ette jalutuskäigu Trogiri linna. Trogiri vanalinn on üks paremini säilinud romaani-gooti linnakomplekse kogu Kesk-Euroopas ja kuulub UNESCO nimekirja. Vanalinn asub tegelikult väikesel saarel, mida ühendab mandriga sild, nii et kohapeal jalutades on päris vahva mõelda, et oled nagu omamoodi omaette maailmas.
Kõige parem viis Trogiri avastamiseks on jutumärkides “ära eksida” 🙂
Vanalinna tänavad on kitsad, kivised ja looklevad, koguaeg tahaks edasi minna ja vaadata mis järgmise nurga taga vastu tuleb. Kiviste seinte vahel jalutamine on eriti mõnus kuuma päikeselise ilmaga, sest varjud tänavate vahel hoiavad mõnusalt jahedust.
Kitsad kivised tänavad, looklevad käigud, vanad majad ja mõnus vari tänavate vahel – seal tahadki lihtsalt edasi minna ja vaadata, mis järgmise nurga taga vastu tuleb.
Trogiril on ka omad põnevad lood: kunagi näitas maja kõrgus üsna hästi elanike jõukust: vaesemad ehitasid kuni kahekorruselisi maju, jõukamatel olid kolmekorruselised ning kõige uhkemad kaupmehed ja aadlikud elasid neljakorruselistes majades. Üks põnev fakt veel: vanasti suleti linnaväravad kell üheksa õhtul ja kui hiljaks jäid, tuli hommikuni väljas oodata.
Trogiri võluvad tänavad ja kindlused on olnud võttepaigaks mitmele filmile ja sarjale, sealhulgas ka „Troonide mängule“.
Nädal Horvaatias möödus täpselt nii, nagu head puhkused ikka mööduvad – liiga kiiresti.
Küll aga ei olnud meie matkaautoreis kaugeltki veel läbi, vaid siit algas aktiivne puhkamine. Plaan oli sõita üle Alpide Austriasse ja sealt Saksamaale.
11. REISIPÄEV. Horvaatia, Opatija. Sloveenia, Izola
Horvaatia kuurortlinn Opatija
Viimase pikema peatuse tegime Horvaatias Opatija linnas.
Opatija on üks Horvaatia vanimaid kuurortlinnu. Juba 19. sajandil käisid siin puhkamas Euroopa aristokraadid, kunstnikud ja kirjanikud. Kui mööda linna ringi jalutada, siis on seda ajalugu ka hästi tunda. Uhkemad villad, hooldatud pargid ja pikk mereäärne promenaad annavad aimu, et tegemist pole päris tavalise rannalinnaga.
Kui sajand tagasi saabusid siia tõllad ja aurulaevad, siis tänapäeval saabuvad turistid autode ja bussidega. Rahvast oli igatahes sama palju kui vanadel hiilgeaegadel. Sellest andis märku pikk ja vaevarikas parkimiskoha otsimine matkaauto jaoks.
Öö hakul ületasime Sloveenia riigipiiri.
Izola, Sloveenia rannikul
Tere hommikust, Sloveenia!
Eelmise öö hakul veeresime mere äärde Izola linna ja õnneks leidsime üsna kiiresti ööbimiseks parkla, mis oli loodud spetsiaalselt matkaautodele. 24 h / 24 eur.
Midagi liiga kena siin muidugi ei olnud, parkla nagu parkla ikka, kuid teenused olid olemas ja magamiseks täiesti okei. Kuna meie matkaautol ei ole konditsioneeri ja aknaid ka avalikus kohas ei julge ööseks lahti jätta, siis hommikul küttis päike toa ikka korralikult kuumaks, nii et esimest korda unistasin konditsioneeritud jahedast elamisest.
Küll aga andis leevendust hommikune suplus. Karastavast suplusest oli asi siiski kaugel, sest merevesi oli soe nagu vannivesi. Mõnus kerge värskendus ikkagi, mis sest, et sekundiga ära kuivasid.
Sloveenia jäigi meelde oma tohutu kuumusega, õhutemperatuur vähemalt 35 soojakraadi. Selles vaates oli Horvaatia väheke mõnusam, et temperatuur püsis 28-30 kraadi juures.
Pärast hommikust suplust otsustasime enne edasisõitu veel veidi Izolas ringi jalutada. Mida rohkem seal ringi vaatasin, seda rohkem hakkas see linn mulle meeldima. Ei midagi suurt ega uhket, aga kuidagi lihtne ja ehe.
Tähelepanekud Sloveenias:
Pesu kuivatamine vanalinna kitsastel tänavatel, akende vahel nööril, on täiesti normaalne nähtus — pigem dekoratiivne kui häbiasi.
Pangakaarti lükatakse põhimõtteliselt igal pool tagasi, kuigi makseterminal seisab sealsamas leti peal.
Jäätis on odavam kui Horvaatias — 2,5 €! See on oluline tähelepanek puhkusereisi viibides 🙂
Pärastlõunal keerasime süütevõtetit ja matkaautoreis jätkus Itaalia suunas.
12. REISIPÄEV. Itaalia mägijärv ja kilpkonnad
Järgmise päeva õhtuks leidsime endale ööbimiskoha ühe mägijärve kaldal Itaalias.
Selline koht, mida nähes tekib kohe tunne, et keegi on selle spetsiaalselt postkaardi jaoks kujundanud. Ümberringi mäed, nende peegeldus järvepinnal ja kristallselge vesi, mille põhja võis mitme meetri sügavuselt ära näha.
Vesi oli küll läbipaistev, aga ka uskumatult külm. Muidugi ei saanud see meid takistada. Kui oled juba Itaalias järve ääres, siis tuleb vähemalt korra ikka ujumas ära käia, olgu vesi nii külm kui tahes.
Kõige suurem üllatus avanes aga hommikul järve ääres jalutades: palgi peal rivis peesitamas … kilpkonnad!
Ausalt, me ei oleks iial arvanud, et kilpkonnad elavad sellises jahedas vees, aga seal nad olid – täiesti vabas looduses.
Kiire guugeldus andis vastuseks, et tegu oli ilmselt punakõrv-ilukilpkonnadega (red-eared sliders), väga levinud ja kohati invasiivse, liigiga Itaalias. Kilpkonnad tulevad päikese kätte soojenema ega ela kogu aeg vees.
Järjekordne asi, mida sa ei oska oodata enne, kui ise kohal oma silmaga näed.
13. REISIPÄEV. Alpid, Grossglockner, Austria alpilinn Zell am See
Kui Horvaatias ja Sloveenias kulges sõit üsna rahulikult, siis järgmine päev tõi natuke rohkem elevust. Või õigemini närvikõdi.
Ees ootasid Alpid.
Mägitee keeras ja keerutas, mina ei suutnud mingil hetkel enam isegi küljeaknast välja vaadata ja kohati oli tunne, et mõnes kurvis tuleb tagurdada. Parem oleks, kui keegi vastu ei tuleks.
Matkaautoreis Grossglockner High Alpine Road
Kui juba Alpides olla, siis ei saa mööda minna Austria ühest kuulsamast mägiteest Grossglockner High Alpine Road.
Rahvusparki pääseb ainult kindlatel kellaaegadel ning sissepääs on tasuline. Matkaauto eest tuli välja käia umbes 45 eurot.
Kõrgalpide serpentiinid tõusevad 2500 m kõrgusele ja iga kurv pakub uue postkaardivaate – lihtsalt vau! Iga vaevaline tõusumeeter tasus end ära.
Külastasime Kaiser-Franz-Josefs-Höhe keskust, kust avaneb tõeliselt vägev vaade Austria kõrgeimale tipule ja liustikule.
Eraldi vaatamisväärsus on kohalikud armsad loomakesed, ümisejad ehk eesti keeles alpi mormotid, kes seal mägipiirkonnas elavad. Turistikohale omaselt olid nad inimestega harjunud ja päris sõbralikud. Tulid lähedale ja võtsid hea meelega vastu kõik pakutud porgandid.
Nii me siis seal istusime, sõime ilmatuma häid pretzleid ja nautisime mäevaadet. Huvitav kuidas kohtadega jäävad meelde mingid meeleolud ja maitsed.
Idülliline Austria alpilinn Zell am See
Mägedest laskusime alla idüllilisse Zell am See alpilinnakesse. Zelli järve kaldal asuv Zell am See on üks Austria kauneimaid külakesi, kust avaneb igast suunast majesteetlik vaade Alpidele. Suvel on see ülipopulaarne matka- ja puhkusekoht, talvel suusapuhkuste sihtkoht.
Veidi jalutasime ringi ja seejärel potsatasime ühte eriti toredasse kohalikku söögikohta, Gasthof Unterwirti. Oli näha, et pooled külastajad olid kohalikud ja pererahvaga tuttavad, teised rattaturistid, kes väikest mõnusat peatust tegemas. Igal juhul oli seal nii mõnus olemine, et pererahva lahkel loal jäime külalistemaja parklasse ööbima.
14.–15. REISIPÄEV. Austria, Saksamaa ja München
Edasi kulges sõit Müncheni suunas.
Laste rõõmuks valisime esimeseks tegevuseks Münchenis loomaaia külastuse. Parklasse matkaautosid ei lubatud, küll aga leidsime hea parkimisvõimaluse lähedalasuva söögikoha juures.
Matkaautoreis Münchenisse. Hellabrunn Zoo loomaaed
Euroopa üheks parimaks loomaaiaks nimetatud Müncheni loomaaed Hellabrunn Zoo on mõnusalt kompaktne, kena sopilise haljastusega ja mitmete puhkekohtadega. Loomade alad on põnevalt jaotatud elupaikade järgi, nii et vaid mõned meetrid eraldavad Aafrika savanni külmast polaaralast.
Et ilm oli erakordselt lämbe, veetsime meeleldi aega just siseekspositsioone vaadeldes. Lastele meeldisid hiiglaslik gorilla ja jääkaru, kuid tänu kuumale ilmale oli jalutuskäik veidi koormav ja kõigil toss väljas.
Kõige ehedam elamus Münchenis
Tõeline meelelahutus aga algas loomaaia väravast väljudes. Kõigepealt märkasime, et seltskond noori hüppab sillalt jõkke ujuma. See tundus selline noorukite värk. Kui aga märkasime, et järgmiselt sillalt suunduvad vette ka pered, siis jäime asja uurima. Selgus, et see käibki nii: lähed ühes kohas jõkke ja mõne aja pärast tuled kusagilt kaldale — vähemalt nii need inimesed tundusid käivat.
Meil tekkis ka kohe soov järele proovida ja kuna matkakas oli sealsamas pargitud, siis vahetasime riided ja suundusime sillale. Oh, see oli nii äge kogemus! Tugev jõevool kandis läbi lookleva jõesängi kaasa, kuni kusagilt sai kaldasse minna. Mingit ametlikku väljatulekut ega midagi sellist ei olnud, küll aga oli tohutu palju rahvast, kes kõik karastavat jõevett nautisid. See oli ilmselgelt päeva kõige põnevam tegevus. Hüpata jõevette kesest Müncheni linna – see on elamus, mida oleme korduvalt hiljem kodus meenutanud.
Matkaautode teeninduskeskus der Freistaat
Ööbimiseks sõitsime Müncheni suurlinnast välja, 45 km kaugusel asuvasse hiigelsuurde matkaautode teeninduskeskusse der Freistaat, kus on muu hulgas nii parkimisplatsid, teenindus kui ka suur pood.
Parkla oli küll tip-top: olemas olid prügi, tühjendus ja puhta vee täitmise võimalus. Parkimine on prii, elekter ja puhas vesi lisatasu eest.
Järgmisel hommikul vaatasime kohaliku MEGA poe üle. Ausalt öeldes ei olnud sealt midagi osta, hinnad olid kallimad kui veebipoodidest tellides. Küll aga oli seal muljetavaldav hulk eri tootjate matkaautosid, alates väiksematest haagissuvilatest kuni hiiglaslike 15-tonniste autoelamuteni. Põnev uudistamine igale karavanisõbrale.
Münchenis BMW muuseumis ja Allianz Arenal
Münchenis külastasime BMW näitust ja jalgpallistadionit. BMW Welt on erinevalt muuseumist tasuta sissepääsuga ja seal saab näha erinevaid BMW luksusautosid ja mootorrattaid, mõnesse saab ka ise sisse istuda.
Niikaua kui pool peret masinaid uudistas, tegime naisperega shopingu Olympia kaubanduskeskuses ja jalutasime läbi kuulsa Müncheni olümpiapargi (Olympiapark München). Müncheni legendaarne olümpiapark ehitati 1972. aasta suveolümpiamängudeks.
Järgmisena suundusime Müncheni Bayerni jalgpallistaadionile Allianz Arena Munich. Staadion mahutab kuni 75 000 fänni. Kahjuks olid ekskursioonid selleks päevaks juba välja müüdud ja piirdusime omal käel muuseumi uudistamisega.
Õhtu hakul sõitsime suurlinnast välja ja jäime ööbima jäime täiesti suvalises kohas, väikelinnas Berching. Parkimiskoht asus ühe väikese majutusasutuse hoovis. Sissesõit oli jube täpne, kuid väikelinnake ülinunnu.
16. REISIPÄEV. Saksimaa Šveits ja Bastei kaljusild
Teel põikasime sisse veel ühte karavanitarvikute Bergeri poodi, mis osutus kaubavalikult meeldivamaks kui eelmine.
Samamoodi nagu Freistaadis, oli ka siin võimalik karavaniga parkima jääda, kuid see stellplatz oli ikka äärmiselt viletsas seisus – muru pruuniks kõrbenud, mänguväljak räämas ja üldine mulje väga nukker.
Bastei kaljusild ja Bad Schandau
Õhtul jõudsime Saksimaa Šveitsi rahvusparki (saksa keeles Nationalpark Sächsische Schweiz), et oma silmaga üle vaadata ja oma jalaga astuda kuulsale Bastei sillale. Bastei kaljusild (Basteibrücke) on üks Saksamaa kuulsamaid loodusvaateid.
Me pidime nõustuma, et koht on tõesti müstiline. Kõik need kivikaljud ja looklevad rajad.
Kunagi asus sealsamas kaljudel Neuratheni kindlus. Üks torn või majake oli ühe kaljusamba peal ja teine teise peal ning kõik see oli omavahel ühendatud sildadega. Alalt välja viis vaid üksainus sild. Saab ainult ette kujutada, milline vallutamatu kindlus see oli, asudes maapinnast paarisaja meetri kõrgusel.
Õnneks matkaauto parkimisega muret ei olnud. Suur avar parkla, parkimine 24 eurot. Loodusparki sissepääs oli prii.
Järgmise päeva plaan oli külastada läheduses asuvat Königsteini kindlust ja seetõttu tahtsime ööbima jääda Elbe orus asuvasse kuurortlinna Bad Schandau. Tore linn, aga kahjuks on kogu linnas keelatud karavanide parkimine ja meie seal oma jalga maha ei saanudki.
Lõpuks siiski leidsime hea parkla linnaservas (Stellplatz Hafen Prossen). Keegi tore inimene on paigaldanud tavalisse kruusaparklasse piletiautomaadi, nii et maksa ja pargi palju tahad. Ja parkla oli peaaegu täis! Sättisime meiegi end 8 euro eest teiste karavanide sekka.
17.–18. REISIPÄEV. Poola, Poznań
Edasi võtsime suuna Poola poole, täpsemalt Poznańi. Läksime sinna ilma igasuguste ootusteta, kuid lahkusime ülipositiivsete muljetega.
Poznań on üks Poola vanimaid linnu ning seda peetakse koguni Poola riigi sünnipaigaks. Tänapäeval on tegemist Poola suuruselt viienda linnaga, kus elab üle poole miljoni inimese.
Linnal on pikk ja väärikas ajalugu. Juba keskajal oli Poznań oluline kaubanduskeskus, kuhu saabusid kaupmehed lähemalt ja kaugemalt. Ka tänapäeval on linnal tugev ettevõtluse ja äri maine. Samas annavad linnale oma näo ka arvukad ülikoolid ning tudengid. Nooruslikku energiat oli tänavapildis igatahes palju näha.
Meie sattusime Poznańisse mingi festivali ajal. Mis üritusega täpselt tegu oli, seda me lõpuks välja ei selgitanudki, aga vanalinn ja selle ümbrus olid inimesi täis. Eriti palju hakkas silma noori. Kohvikud ja restoranid olid rahvast tulvil ning kogu linn sumises mõnusalt.
Poznańi tõeline pärl on aga vanalinna raeplats.
Platsi keskel kõrgub uhke renessanssraekoda, mida peetakse üheks kaunimaks ajalooliseks raekoja hooneks põhjapool alpe. Raeplats on ääristatud ülinunnude värviliste majadega ning kogu atmosfäär on imeilus, justkui postkaardil. Tõeline avastus meie jaoks.
Kui sinnakanti satud, siis tasub kindlasti vähemalt päev selle linna jaoks varuda.
Kohalik kämping meid seekord väga ei kõnetanud ja nii jäime ööbima hoopis järveäärsesse parklasse. Parkimine maksis umbes 10 eurot ning koht osutus igati heaks valikuks.
Sealt oli ratastega väga mugav mööda kergliiklusteid kesklinna sõita.
19. REISIPÄEV. Leedu – Läti – Eesti
Mida lähemale Baltikumile jõudsime, seda tuttavamaks muutusid ka peatused.
Leedus traditsioonilisi ööbimisi kiriku kõrval, Lätis ujusime meile juba tuttavas Pilu metsajärvekeses. Vesi oli jahe ja sääski palju.
Saigi ring täis. Olime jõudnud tagasi koju.
KOKKUVÕTE
Selle reisi algne eesmärk oli tegelikult üsna lihtne – saada korraks argipäevast eemale ja lihtsalt puhata. Sellega sai reis igatahes hakkama.
Kahe nädalaga kogunes odomeetrile ligi 5400 kilomeetrit, sealjuures läbides 9 riiki.
Kasulik info matkaautoreisil
Dokumendid
Piiriületused toimuvad sujuvalt ja dokumente kusagil näitama ei pidanud.
Mitmetes Euroopa kämpingutes võib vaja minna CCI kaarti, mis asendab kämpingusse registreerimisel isikut tõendavat dokumenti ja annab hinnasoodustust. Kaardi saab tellida Klubi Eesti Karavan kaudu.
Valuuta
Tagantjärele tarkusena oleksime võinud kaasa vahetada veidike kohalikku Poola ja Tšehhi raha. Kuigi enamasti sai kaardiga maksta ja kusagil otseselt hätta ei jäänud, kuid mitmel korral kurvastasime, et ei saanud turult värskeid puuvilju-juurvilju osta. Ülejäänud läbitud riikides kehtivad eurod.
Mida lõuna poole liikuda, seda vähem tasub loota, et kõik käib kaardimaksega. Eestis oleme sellega nii ära harjunud, et sularaha peaaegu ei kannagi. Sloveenias, Horvaatias ja eriti väiksemates kohtades tuli ette olukordi, kus kaarditerminal küll seisis leti peal, aga maksta paluti siiski sularahas.
Seega paarikümne euro jagu sularaha võiks igaks juhuks alati taskus olla.
Teemaksud ja vinjetid
Tšehhi läbimiseks osta elektroonilise vinjetti www.edalnice.cz
Enne Austria piiri või piiril osta (elektrooniline) vinjett www.austria.info
Sloveenia vinjetid evinjeta.dars.si
Horvaatia tasulistel teedel toimub maksmine tõkkepuu juures elektrooniliselt, iga kilomeeter maksab matkaautole umbes 0,1 eur. Kiirteele sisenedes võtad automaadist pileti ja teelt lahkudes maksad.
Tasub teada:
Tagantjärele tarkusena ei veaks enam kaasa jalgrattaid, kasutasime neid minimaalselt. Kohapeal toimib hästi ka Bolti taksoteenus ja meie kasutasimegi seda õhtuti linnas käimiseks.
Küll aga leidis meres palju kasutust sup-laud. Vahemeres supeldes on veejalatsid väga head, sest enamasti on põhi kivine ja mitte ei tahaks ka merisiiliku peale astuda.
Samuti ei võtnud me kordagi välja grilli, selle asemel kasutasime kuumaõhufritüüri. Gaasi kulus üks balloon. Et sellises soojas kliimas soovid pigem jahutavaid asju, siis lisakülmik jookide, jäätise jms hoidmiseks on äärmiselt praktiline.
Meie matkaautos ei ole konditsioneeri. Maxxfan laeventilaator on hea, kuid järgmisel korral võtaks lisaventika veel kaasa, et ruumis õhku ringi ajada. Samas öine temperatuur on väga sobiv ka õues ööbimiseks, seega miks mitte kaaluda ka lihtsat telki või rippkiike.
Päevasel ajal päikese eest kaitseks markiis, teinekord isegi päikesekate markiisi ette.
Ööbimiskohtade leidmisel on suureks abiks äpid Park4Night või CamperContact.
Horvaatias ja Sloveenias ei ole matkaautoga metsik kämpimine lubatud, seetõttu vali ööbimiseks kämping või karavaniparkla. Horvaatias tuleb arvestada kiirteemaksuga. Eraldi vinjetti ei ole, tasumine toimub kiirteelt maha sõites vastavalt läbitud vahemaale. Maksta saab nii kaardiga kui sularahas. Meie kogemusel olid kiirteed väga heas korras ja liiklus üsna rahulik.
Mägiteedel võivad tõusud ja laskumised olla pikad. Käigukasti ja pidurite säästmiseks tasub laskumistel kasutada mootorpidurdust. Meie matkaauto sai Alpides ilusti hakkama, kuid mõnes järsemas kurvis võttis ikka peopesad higiseks küll.
Võõral maal viibides ei tea kunagi millal võib abi vaja minna. Külalislahkuse eest tasumiseks on meil alati kaasa veidike Eesti toodangut.
Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe
Jälgi meid ka FB lehe kaudu MOOVER matkaauto reisiblogi