fbpx
Site Loader

Augusti viimasel nädalavahetusel jõudis lõpuks kätte kauaoodatud reisiaeg. Otsustasime selle veeta kodumaal ja avastada meie jaoks seni tundmatut Kihnu saart. Foorumitest sai selgeks, et Kihnu on populaarne sihtkoht, enamasti ööbitakse kas telgis või kasutades kodumajutuse teenust, kuid matkaautoga reisimise kohta infot nappis. See oli ühelt poolt põnev väljakutse, kuid ka veidi hirmutav teadmatus.

Munalaiu sadamasse jõudsime reede lõunaks, praami väljumiseni oli 2 tundi aega. Autopilet (matkaauto pilet maksis 70 € edasi-tagasi) oli meil eelbroneeringust ostetud, kuid reisijate piletid olid eelmüügist otsast ja need tuli osta elavas järjekorras. 

Et aega parajaks teha suundusime lähedalasuvasse Pootsi poodi jäätist ostma. Poemüüja Ülle võttis meid sõbralikult vastu, pakkus poe 95. sünnipäeva puhul kommi ja rääkis pikalt-laialt oma poepidamise ajalugu, tegemist on ühe vähese maapoega, mis aastate jooksul uksi pole sulgenud. Ajaloolise maja teise poolde on sisse seatud baar ja no see väärib küll külastamist – tõeline retro 🙂

Tagasi sadamas keetsime kohvi ja maiustasime poest toodud pirukatega. Tasapisi hakkas ka muud rahvast tulema, kuni äkki oli terve sadam autosid ja jalgrattaid täis. Praamiga jõudis kohale ka piletimüüja, saime praamipiletid ostetud ja praamisõit võis alata. Sõit kestis tund aega, see läks nii märkamatult, et juba olimegi Kihnu sadamas.

Kihnus otsustasime kohe ööbimiskoha ära valida, et õhtupoole jääks aega ringi vaadata. Seekord park4night ega rmk äpid meid ei aidanud, sest Kihnu kohta ei olnud seal ühtegi märget, isegi mitte kämpingute kohta. Võtsime suuna Linaküla poole. Lootsime parkida sealsele lõkkeplatsile, aga selgus, et tegemist on eramaaga. Väravas asuvale numbrile helistades saime teada, et öö eest tuleb tasuda 19€, mille eest saad parkimiskoha ranna lähedal muruplatsil ja kasutada duširuumi. Vaatasime platsi üle, aga see ei olnud päris see nagu oleks tahtnud. Otsustasime edasi liikuda.

Mõned teeotsad küll viisid ranna-alale, aga enamasti olid kitsad metsateed, kuhu matkaautot kriimustamata liiklema ei mahu. Lõpuks jõudsime välja Kihnu Tuletorni juurde. Tuletornist mööda sõites on paatide vettelaskmiskoht ja kivide vahel väike muruplats. Just sinna end parkisimegi. Esiti tundus koht isegi liiga hea. Käisime veelkord vaatamas, et keelavaid liiklusmärke ei ole, aga kuna neid tõesti ei olnud, siis julgesime end mugavamalt sisse seada. Mõnda aega liikus ümbruses teisigi inimesi, kuid õhtul jäi kõik vaikseks.

Lapsed turnisid kividel, solberdasid merevees ja otsisid aardeid, sest nagu kihnlased isegi nimetavad on Kinhu aarete saar. Suuremate ja väiksemate kivide seas leidsid nad mitu kuivanud ussinahka, millimallikaid ja põnevaim leid oli suur surnud hüljes 🙂 Lisaks olid meil kaasa võetud rattad ja kuna oli mõnus soe õhtu, tegime ratastega enne magamaminekut ümbruskonnas väikese tiiru. Õhtule panime punkti nautides päikeseloojangut tee ja lõkkemagustoiduga.

Öö möödus väga rahulikult magades, mitte miski ei häirinud magusat und. Hommikul 6 ajal  ärkasin ruloode vahelt piiluvate punaste päikesekiirte peale. Mandri inimesele jaoks on mere kohalt tõusev päike nii imeline, et rohkem magada ei raatsinud ja hiilisin vaikselt matkaautost välja, et jalutada mererannas ja metsaradadel. Need hommikused jalutuskäigud on minu jaoks tõeliselt hindamatud ja annavad ümbrusest hea ülevaate. 

Päikesetõus Kihnu Tuletorni juures 29.08.2020

Madal ja kivine rannik vaheldub liivaluidetega, merel võib näha luiki, koskolaid, kajakaid ja teisi linde. Kihnu saare suurimaks alaliseks metsloomaks on rebane, suuremaid loomi võib kohata, aga alaliselt neid saarel ei ela. Küll aga on saarel ohtralt erinevat tõugu veiseid ja lambaid, kes ranna-äärseid karjamaid hooldavad. Niitudel ja metsalagendikel kasvab erinevaid ravimtaimi ja looduskaitsealuseid taimi nagu rand-ogaputk ja kevadel õitsevad käpalised. Väikesaartel liikudes lähtun alati põhimõttest, et seal kasvav on rannarahva oma ja kaasa ma midagi ei korja. Kuna aga lapsed olid pisut nohuseks jäänud, siis eelmisel õhtul korjasin pisut nõmmliivateed ja valmistasin neist taimeteed.

Tagasi matkaaauto juurde jõudes oli ülejäänud pere ka ärganud, valmistasime hommikusöögi ja asutasime end minema. Kui varahommik oli alanud selge sinise taeva ja päikesega, siis kella 10ks oli taevas pilvine ja õhtul lubas juba vihma.

Sel nädalavahetusel toimus Kihnus traditsiooniline Männäkäba maraton, mida korraldavad massakad ehk mandriinimesed ja tuli välja, et lausa oma Tartu mehed 🙂

Ajaks kui meie rahvamaja juurde jõudsime oli maratoni stardipauk juba kõlanud, kuid saime kaasa elada lastejooksule.

Seejärel külastasime Kihnu muuseumit, kus saab näha Kihnu ajalooga seotud väljapanekut lähtuvalt inimese elukaarest Kihnule omases elu- ja kultuuriruumis. Lisaks on muuseumis välja pandud Eesti suurim naivistlike maalide kogu. 

Hiljem põikasime sisse Püha Nikolai kirikusse ja jalutasime mööda koolimajast, mille mänguväljakul käisid kõvad talgutööd, et mänguväljak septembri alguseks ikka korda seada.

Kuna ilm veel pidas siis võtsime hoopis rattad, et teha küla peal tiir. Kihnu Reesuratas ehk kihnlaste koostanud ringrada tutvustab 31 huvipunkti kohalike vaatamisväärsustega. Vahemaad on lühikesed ja seepärast on rattaga saare avastamine igati sobiv lahendus.

Lõpuks jõudsime välja sadamasse, kus ahvatlev pirukalett pani kõhud korisema. Kui kohvid-pirukad joodud-söödud, suundusime tagasi keskusesse. 

Edasi sõitsime autoga Kihnu põhjapoolsemasse tippu Sigatsuaru sadamasse. Sadamad on osutunud väga headeks öööbimiskohtadeks ja meie kogemus ei petnud meid. Tegemist on uue sadamakohaga, mille juurest saab alguse ka talvine jäätee. Kohapeal on parkimisala, piknikulauad ja elektrikapid. Kas kapist elektrivoolu tarbida tohib või mitte, kahjuks jäi selgusetuks, sest ühtegi viita ega infotahvlit kohapeal ei olnud. Vahepeal oli hakanud päris kõvasti vihma sadama, seepärast tegime matkaautos lõunasöögi pausi ja pidasime plaani, mida edasi teha.

Enne muuseumis viibides kuulsime giidilt, et täna pidi avatama kohalikule koduloolalase Theodor Saare auks mälestuskivi ja kuna meil hetkel paremat plaani ei olnud, siis läksime ka pidulikust sündmusest osa saama. Kohale oli tulnud päris kenake hulk rahvast, sealhulgas ka projekti eestvedaja Peeter Volkonski, peeti kõnesid, mängiti pilli ja lauldi.

Õhtuks oli välja kuulutatud suvelõpupupidu koos maratoni auhinnatseremooniaga. Kella 18ks kogunesid kõik kultuurimaja saali, kus parimatele anti üle auhinnad, lisaks tunnustati Kihnu kauneimaid kodusid. Kui tavapäraselt on ka Kihnus tähistatud augusti lõpus muinastulede ööd suure lõkkega, siis seekord vedasid ilmaolud alt ja lõkke süütamisel osaleti virtuaalselt. Edasi jätkus pidu ansambli Väliharf saatel triibuliste seelikute vahel tantsu keerutades. Väga vahva ja meeleolukas õhtu!

Kuigi esiti plaanisime ööbima sõita Sigatsuaru sadamasse, otsustasime kehvade ilmaolude tõttu jääda kultuurimaja parklasse. Peo lõppedes läks rahvas laiali, kuulda oli vaid vihmakrabinat ja tuuleiile. Ja nagu ikka meil juhtub, siis sai ka seekord gaas otsa keset ööd, kuid välitemperatuur oli 10+ kraadi ja sooja teki all külm ei hakanud, siis ei viitsinud keegi öösel ballooni minna vahetama ja magasime mõnusalt hommikuni kuni kohvivett tuli soojendama hakata.

Kihnu sadam 31.08.2020

Pühapäeval hommikul oli praamini aega, seega nautisime pikka hommikut ja jalutasime sadamas. Sel nädalavahetus toimus Pärnu Jahtklubi Kihnu regatt, seetõttu oli sadamas hulganisti jahte, kelle meeskonnad end samuti teele asutasid. Ilm oli küll soe, kuid tuuline, mistõttu praam hilines ja praamisõit kulges üles-alla kõikuvas rütmis, kuid jõudsime õnnelikult siiski mandrile.

Killuke südamest jäi Kihnule, kaasa võtsime kotitäie mererannast leitud prügi 🙁 ja hulganisti toredaid mälestus Kihnu saare erilisest eluolust. Aitäh Kihnu! ❤️

Meie ööbimiskohad on nüüd märgitud park4night äppi, mine ja tunneta ise saare elu!

Mugava olemise tagab kaasaegne kõigi mugavustega matkaauto. Võta ühendust info@moover.ee

admin

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga