fbpx
Site Loader

Tänavune esimene pikem reis viis meid Lätti ja Leetu. Plaan oli sõita läbi kesk-Läti ning ida-Leedu ning seejärel mööda läänerannikut tagasi üles. Aega reisimiseks oli veidi rohkem kui 2 nädalat. 

Meie reisiseltskonda kuuluvad lisaks kahele täiskasvanule kolm last ja meie mugav matkaauto, millele viimasel hetkel kinnitasime külge rattahoidja, et kaasa võtta jalgrattad. Lisaks pakkisime autosse toidukraami, riided, lastele raamatud, värvivihikud ja tõukerattad, endale 2 elektritõukeratast ning sõit võis alata.

1. reisipäev. Läti – Valmiera

Peale lõunat jõudsime Valmierasse, kus tahtsime külastada seiklusparki Tunnete Seiklusparki (Sajūtu parks). Pargis asuvad tervisespordikeskus ja seiklusrada, aga meie tulime avastama hoopis paljajalarada. Pilet rajale maksis 4€, alla 6-aastastele tasuta.

Jalatsid jätsime maja kõrvale riiulisse. Rada algas kastidega, kus tuli astuda üle käbide, kivide ja klaaskuulide, edasi suundusime metsa vahele ronimisrajale. Samal ajal turnisid peade kohal seiklusraja läbijad. Lõpetades pesime jalad puhtaks ja lapsed turnisid veel hulk aega maja ees võrgumajas kuni hakkasime edasi sõitma, et otsida ööbimiskoht. 

Park4night näitas head kohta paarikümne kilomeetri pärast Sietiņiezis, mis asub Koiva (Gauja) jõe kaldal looduskaitsealal. Üsna pea lõppes asfalt ja algas kruusatee. Kruusatee oli suht leebelt selle kohta öeldud, sest tee oli nii kohutavalt treppis, et liikuda kannatas minimaalse tunnikiirusega. Niimoodi me ikka lõpuks kohale jõudsime. Eriti suuri ootusi kohale ei olnud, auklik tee võttis motivatsiooni üsna alla, kuid seda suurem oli üllatus kui kohale jõudes ootas parklas kümmekond autot.

Suure kruusaparkla nurgas asus puhkekoht laua ja grilliga., mis meie õnneks oli vaba. Asusimegi kohe õhtusööki valmistama.

Samal ajal lahkus ja tuli inimesi üsna palju, nii et sõidetava tee puudumisest hoolimata on koht populaarne. Sietiniezi liivakivipaljand on Baltimaade suurim valge liivakivi paljand kulgedes mööda Gauja jõe kallast, metsa all on matkarajad ja puhkekohad.

Õhtuks kõik külastajad lahkusid ja magasime õndsas vaikuses kuni vastu hommikut tuli üks noorte seltskond sinna aega viitma, õnneks mitte kauaks ja saime linnulaulu saatel hommikuni magada.

2. reisipäev. Läti – AB Parks

Tänane plaan oli külastada populaarset teemaparki AB Parks. Sõit Cesise poole kulges sama jubedat kruusatreppi mööda nagu eile, ühe korra sõitsime õigest teeotsast mööda, aga keskpäevaks olime kohal. Parki suundusime pisut eelarvamusega teades kui rahvarohked ja isegi väsitavad sellised kohad on, seda eriti nädalavahetusel.

Jõudsime AB Parki lõuna ajal kui pool parklat oli autosid täis. Ilm oli vilu ja seetõttu tõmbasime joped igaks juhuks selga. Päevapilet maksis kõigile 15€.

Lapsed tormasid esimesena lõbustuspargi atraktsioonide poole. Kuigi oli pühapäevane keskpäev ei pidanud me kusagil järjekorras seisma ja kõigil oli ruumi liikuda. Kohe märkasime ka, et COVID-19 viiruse tõttu kandsid kõik pargi töötajad visiire, peale igat külastust puhastati kõik atraktsioonid ja igal pool, tõesti iga putka ja sissepääsu juures, oli paigaldatud käte desifitseerimisvahendid. Üsna pea tuli päike välja ja ilm läks nõnda kuumaks, et kaasavõetud joped oli pigem nuhtlus, mida nüüd pidime käe otsas tassima. Lapsed tundsid rõõmu veepargist, vesiratta sõidust, minigolfist, batuudidest ja üldse kõigest mis teele jäi. Park oli tõesti suur, tegevusi jagus igale poole, nii suuretele kui väikestele, lisaks kaunis maastikukujundus ja taimestikuvalik. Vahepeal sõime jäätist ja suundusime metsaalale, kus puude vari mõnusat jahutust pakkus, et turnida seikluspargirajal ja uudistada dinosauruseid.

Taevas tõmbus üha rohkem pilve ja lahkusime esimeste vihmapiiskade saatel. Autosse jõudes hakkas päris korralikult sadama, nii et lahkusime just õigel ajal. Igaljuhul jäi meile AB pargist väga hea mulje ja tegevust jagub terveks päevaks.

Edasi võtsime suuna Daugavpilsi poole. Tumedad äikesepilved jäid selja taha, päike tuli taas välja ja temperatuur tõusis lausa 26 kraadi peale. Lülitasime matkaauto konditsioneeri sisse, nii et sõit kulges mõnusalt jahedas. 

Ööbima jäime Livani linna Daugava jõe kaldale. Peale õhtueinet tegime jalgratastega tiiru linna peal. Linna sissesõitu ääristasid üsna räsitid väljanägemisega majad, aga Lätile omaselt kaunistasid tänavaid kaunid lilleseaded. Õhtu oli tuuline, kuid suviselt lämbe, 24 kraadi.

3. reisipäev. Läti – Daugavpils. Leedu – Vilnius

Hommikul ärkasime palavuses ja lapsed jooksid kohe jõe äärde sulistama – julgemad tegid tänavuse esimese ujumise ka ära :). Laisklesime päikese käes kuni randa hakkasid kohalikud tulema, siis pakkisime end kokku ja liikusime edasi. 

Järgmise peatuse tegime Läti-Leedu piiri ääres Daugavpilsi linnas, plaan külastada vanalinna ja Esplanadas Parks. Esplanaadiparki kohale jõudes selgus, et tegemist on väikese järvekese ümber rajatud alaga, kus mänguväljak ja erinevad rattarajad. Lastel oli muidugi tore, kuid kuum ilm, temperatuur näitas lausa 33 kraadi, võttis üsna kähku läbi ja suundusime linna jäätist ostma. Natuke jalutamist ja leidsime kohvikus, mis pakkus mõnusalt jahutavat külmutatud jogurtit. Veetsime veel veidi aega Dubrovina pargi purskaevu ääres puudevilus ning seejärel sõitsime edasi.

Lapsed suikusid unne ja ärgates ei saanud arugi, et vahepeal olema jõudnud Leetu. Piiriületused nii Lätis kui Leedus kulgesid sujuvalt, järjekorda ei olnud ega keegi meid ei peatanud. Imestame vaid selle üle, et 3 reisipäeva jooksul oleme näinud vaid 2 matkaautot, ühte Eestis ja teist Lätis 🙂

Järgmise peatuse tegime Anykščiai lähedal Laburüntide pargis (Labirintu Parkas). Tegemist on suure teemapargiga, kus lõbustusatraktsioonid, veepark, loomad, kuid meile tundus kõige põnevam põõsastest labürindid. Parklasse jõudes hakaks just vihma sadama ja seetõttu otsustasime teha söögipausi ja imestasime, et miks inimesed tulevad, aga sama kiiresti lahkuvad.  Üsna pea tõde selguski, sest pargi administraator keelitas parki sisenemast kuna oli sadanud vihma, osa atraktsioone oli suletud, põõsaslabürindid märjad ja suunas meid külastama hoopis kõrvalasuvat tagurpidi maja. Kuna me Tartu tagurpidi majas ei ole käinud, siis otsustasime võimalust kasutada. Kahjuks osutus maja üsna igavaks ja 10 minutiga oli tiir peale tehtud.

Istusime autosse ja sõitsime vaatama lähedalasuvat teist vaatamisväärsust nimega Treetop Walk Path ehk puudelatvades kulgevat rada. Kõigepealt tuli kõndida läbi metsa treppidest kõrgele mäe otsa, kus sai lunastada pileti  (täiskasvanu 1€, lapsed tasuta) rajale. Metallist ja puidust konsutruktsioonist rada on 300 m pikk kulgedes puude kõrgusel ulatudes kõrgemais kohas 21 meetrini. Lõpus on vaatetorn, kust avaneb vaade põlismetsale ja Sventoja jõele. 

Kuna homme plaanisime külastada Vilniuse lähedal asuvat Trakai lossi, otsustasime sõita veidi lähemale ja jääda siis Vilniuse külje alla ööbima. Enne veel kiire peatus tanklas, et matkaautosse vett ja kütust tankida ning seejärel hakkasime ööbimiskohta otsima. Park4night seekord meile infot ei andnud, Google Mapsist vaatasin välja paar järvekest, mille ääres tundus üsna tõenäoline mõni sobiv puhkekoht leida. Kuid järvekesed olid kõik asustatud või kinni kasvanud, ühtegi puhkeala ega head peatumiskohta me ei leidunud. Vahepeal hakkas nii kõvasti vihma sadama ja isegi rahet, et pidime lausa tee äärde seisma jääma, sest nähtavus oli niivõrd kehv. Olime juba jõudnud otsaga Vilniusesse, korrusmajade piirkonda, kus isegi ainsamat parkimiskohta ei leidunud, rääkimata suuremast parklast. Lõpuks õhtu pimeduses õnnetustus ikka leida vaba koht pargi ääres tänaval. Kell oli juba 22, taevas sähvis äike ja sadas kohutavalt tugevat paduvihma.

4. reisipäev. Leedu – Vilnius – Trakai – Druskininkai

Kuigi öösel tundus parkimiskoht üsna kehv, sest pidevas autodemüras väga magada ei saa, möödus öö üsna rahulikult, mõned korrad sadas hoovihma ja mõni möödasõitev auto korraks äratas, aga üldiselt oli uni oli hea. Omavahel aga leppisime kokku, et nii hilja peale enam parkimist ei jäta 🙂

Hommikul säras taas taevas päike ja peale hommikusööki suundusime Vilniuse kesklinna, et kaeda oma silmaga üle üks Ida-Euroopa kauneimaid linnud. Jalutasime mööda vanalinna kitsaid tänavaid, imetlesime kauneid lilleseadeid ja õdusaid tänavakohvikuid. Meile jättis Vilnius väga-väga kauni mulje, mida kindlasti uuesti külastada tasuks.

Edasi sõitsime kuulsat Trakai kindlust vaatama. Leedu vanim linn Trakai asub järvede vahel nagu poolsaarel, tänavaid ääristavad madalad puumajad ja maakividest aiad. Jällegi tundus linn meile inimtühi, kuigi oli juba keskpäev, lossi juures liikus siiski mõni üksik seltskond. Kogu vee-äärne promenaad oli ääristatud kohvikute, restoranidega ja suveniiriputkadega, millest enamus suletud, vees ulpisid lõputud read värvilisi vesijalgrattaid. 

Kaunis punastest tellistest Trakai loss asub Galve järve saarel, kuhu viib pikk sild. Piletikassas selgus, et paraku meid ilma näomaskita sisse ei lasta ja kahjuks ei olnud ka kohapeal neil maske müüa. Jalutasime siis niisama ümber lossi. Seejärel võtsime jalgrattad ja tegime tiiru Trakais ning mekkisime Leedu traditsioonilisi pirukaid.

Lapsed suikusid matkaautos unne ja meie sõitsime edasi Leedu-Valgevene piiri poole Druskininkaisse, mis on Leedu lõunapoolseim linn. Druskininkai on tänu rikkalikele mineraalveeallikatele Leedu vanim kuurort- ja suvituslinn, tänapäeval tuntud kui spa-pealinn. Lugesin, et leedukad pididki Druskininkaid külastama rohkem kui mereäärset Palangat. 

Olime päevasest leitsakust üsna väsinud ja seepärast tundus kosutav teha suplus K. Dineika pargi (K. Dineika Wellness Park) välibasseinis. Dineika park on nimetatud tervise- ja heaolupargiks, kus saad rahulikult omaette mõtiskleda, imetleda kaunist taimestikku, rohelt skupltuure ja niisama jalutada. Lastele ronimis- ja mänguväljak ning meie sattusime ka mööda minema ühest joogavõimlemistunnist.

Kõige põnevam on siiski keset parki asuv suplusmaja, mis on ehitatud Nemunase jõe kohale. Suplusmajas saab käia saunas ja seejärel karastada end jõekose karastavas vees. Sel päeval oli veetemperatuur 10 kraadi. Pärast sauna ja suplust saab lebotada terrassil ja kosutada end piparmünditeega. Muidugi nautisime meiegi kõiki neid mõnusid. Pilet suplusmajja maksis 5€ täiskasvanu, lapsed tasuta, ajalist piirangut ei ole. Igaljuhul meelejääv kogemus!

Seejärel oli aeg otsida ööbimiskoht. Korraks mõtlesime peatuda kohalikus kämpingus, aga piltide järgi ei tundunud kämping just eriti ahvatlev ja läksime ise paremat kohta otsima. Leidsimegi ülihea koha keset linna Druskonise järve ääres tenniseväljaku kõrval. Koht tundus liigagi hea, et tõsi olla. Käisime veelkord parkimiskorraldust vaatamas, aga ei leidnud ühtegi liiklusmärki tasulise ala või parkimiskeelu kohta. Taaskord tõstsime välja elektritõukerattad, et nendega minna linnaga tutvuma. Jube hea ja mugav ikka elektritõuksidega liikuda.

Druskininkai peatänav kaunis lillekirev, kuid harjumatult tühi, mõned inimesed küll jalutasid, kuid tänavakohvikud olid suletud või inimtühjad. Isegi laulev purskkaev seisis nukralt kesk peatänavat. Võib ainult ette kujutadada kui rahvarohke seal tavapäraselt on. Samuti nentisime, et meie ei oleks tavaolukorras ilmselt kunagi Druskininkaisse sattunud, kuid nüüd peame seda arvestatavaks puhkuse sihtkohaks, kuhu 1-2 päevaga kohale sõita.

Päeval oli telefonile saadetud riiklik tormihoiatus, mis oli küll leedukeelne, aga niipalju saime aru, et tuult lubatakse 16-21 m/s. Midagi sellist küll ei tulnud, vaid korra sadas vihma, nii et pidime katuseluugid sulgema.

5. reisipäev. Leedu – Druskininkai

Hommikul suundusime gondliga sõitma. Gondel liigub üle metsade ja Nemunase jõe kuni Snow Arenani ja siis tagasi. Alles gondliga tagasi sõites taipasime, et oleks võinud korraks Snow Arena talispordikeskusesse sisse kaeda, aga mis seal ikka – suvesoe tunduski sel hetkel mõnusam kui külm lumenõlv. 

Jalutasime veel tiiru inimtühjal promenaadil ja see seejärel jätsime spa-pealinnaga hüvasti.

Edasi miskit tähtsat vaadata ei olnudki, kulgesime täitsa plaanivabalt. Sõitsime mööda kitsukesi Leedu külateid kahel pool kaunid heinamad ja viljapõllud, kus värviks punased mooniõied.

Kui matkauto wc indikaatortuli andis märku tüjendamisvajadusest keerasime esimese järveäärse puhkekoha juurde, et kuivkäimlas wc-kassett tühjendada. Järv osutus kenaks ujumiskohaks ja tegime spontaanse peatuse. Käisime ujumas, vesi oli kristallselge ja mõnusalt karastav, päike soojendas jälle kiiresti üles. Peale ujumist oli kõigil jäätiseisu, niisiis järgmine peatus oli järgmise poe juures 🙂 Tänaseks ööbimiseks otsisime kaardilt taaskord järveäärset kohta ja et ka Park4night näitas ka lähedalasuva järve ääres kiidetud parkimiskohta, otsustasime sinna sõita.

Koht osutus paadite vettelaskmiskohaks, kus mõned kohalikudki aega veetsid. Õnneks saime hea koha parkla servas, kus oma “laager” lahti lüüa ja rahulikult õhtut veeta. Paari tunni pärast olidki parklasse jäänud vaid kalameeste treilerid, mis omakorda järjest järvelt naasid ja lahkusid. 

Nagu eile saabus ka täna päeval telefonidele miski leedukeelne hoiatussõnum ilmaolude kohta. Kuna eilne öö möödus vaid ühe vihmasabinaga siis ei võtnud me ka tänast sõnumit eriti tõsiselt. Peale südaööd hakkas aga pihta korralik äiketorm ja tugev paduvihm. Lapsi see muiudgi ei seganud, kuid mina küll magada ei saanud ja jälgisin aknast looduse möllamist. Õnneks paar tunniga raju möödus ja hommikul ei olnud öisest tormist enam isegi lompe asfaldil.

6. reisipäev. Leedu – Klaipeda – Smyltine

Hommikul magasime tavapärasest kauem ja pidasimi pika hommikueine. Jällegi ühtegi kindlat kohta me täna külastada ei plaaninud, kulgeme ja vaatame mis teele jääb. Sõitsime ja uudistasime taas Leedu linnu ning asulaid. Ühes kohas jäi tee äärde mõnus liivarannaga järv. Tegime seal peatuse, senikaua kuni lõunasöök valmis, sulistasid lapsed vees. Ilm oli küll üsna tuuline, õhutemperatuur 25 kraadi.

Klaipedas tegime kiire poetiiru ja seejärel suundusime Neringa praamile. Praam oli ees, aga just meie nina alt löödi tõkkepuu kinni, nii pidime järgmist praami ootama. Õnneks mitte kaua, nii 20 minutit ja preemiaks saime praamil esikoha. Praamipilet matkaautole maksis 30 eurot ja praamisõit 15-20 minutit. Sama piletiga saab ka tagasi mandrile.

Smyltine sadamast keerasime paremale Leedu Meremuuseumi poole, et leida ööbimikoht. Mõnisada meetrit enne Meremuuseumit leidsimegi muuliäärse parkla. Parkimisautomaati otsides selgus, et sellist ei olegi ja parkimise eest tuleb tasuda telefoniäpi kaudu. Parkimistasu tuli maksta vaid õhtu- ja hommikutundide eest, öine parkimine oli tasuta. Nii et merevaatega tuba selleks ööks siis.

7. reisipäev. Leedu – Neringa – Nida

Kui õhtul ei olnud Meremuusemi ees ühtegi autot siis hommikul avamise ajaks oli parkla üsna täis. Meremuusem ja Delfinaarium asuvad kõrvuti, kuid neisse tuleb osta eraldi pilet. Täiskasvanu 10€, laps 5-7€. Värava taha oli esimesele delfiinide etendusele kogunenud üsna palju rahvast ja nagu hetkeolukord nõudis, paluti kõigilt sisenejatel, v.a. lapsed, kanda näomaski. Etendusele suuri ootusi mul polnud, kuid tegelikult osutus see väga meeldivaks ja toredaks. Loomad tegid toredaid trikke ja etteasteid, tantsisid ja isegi laulsid. Lastele meeldis muidugi väga.

Kuna ilm oli soe siis otsustasime edasi sõita Nidale randa. Sisenedes looduskaitsevööndi tuleb tasuta teemaks, matkaauto kohta 20€.

Nidal käis mõnus suvine melu – rahvas jalutas mere ääres ja tänavakohvikud sumisesid mõnusalt. Tunda oli, et inimesed olid tulnud siia puhkama ja nädalalõppu veetma.  

Ööbima kavatsesime esiti minna kohalikku ja ühtlasi ainsasse Neringa kämpingusse, sest eeldasime, et niisama kusagil parkida nagunii ei saa. Kämpingusse kohale sõites aga olime üsna pettunud, koht paistis pigem vana ja väsinud ning hinna-kvaliteedi suhe ei pidanud üldse paika. Seetõttu suundusime linnapeale kohta otsima. Veidi seiklemist ja leidsimegi tasuta parkimisala veidi kesklinnast eemal promenaadi ääres, seega jälle vaatega merele. Suurepärane!

Tegime jalutuskäigu mööda promenaadi kesklinna, nautisime õhtust melu, külma jäätist ja imelist suvist õhtut. 

8. reisipäev. Leedu – Nida

Kui õhtu oli täiesti tuulevaikne siis öösel tõusis tugev tuul ja hommikul laksusid valged vahused lained vastu kallast. Õnneks oli siiski üsna soe, 24 kraadi. Tundus, et päris rannailm ei ole ja otsustasime ratastega sõita 3 km kaugusele liivadüünidele.

Düünidele üles ronimiseks viis kõrge puitastmetega trepp ja edasi mändide vahel looklev laudtee. Ülevalt avanes võrratu vaade ühelt poolt merele ja seal tuulist ilma nautivatele lohesurfaritele, teiselt poolt laiuvale liivamaastikule. Viskasime ühe liivaluitse taha pikali ja nautisime kuuma liiva varvaste all. 

Märkamatult oli seigeldes möödunud juba mitu tundi kuni väikeste matkasellide tühi kõht hakkas virina näol märku andma. Peale maitsvat sööki kohalikus restoranis võtsime poest magustoiduks jäätised ja väntasime vastutuulest hoolimata võiduka lõpuni matkaautoni. Õhtu mööduski niisama lebotades, mureleid ja arbuusi süües ning tõdesime, et maismaainimesele on pidev tugev tuul on ikka täitsa väsitav.

9. reisipäev. Leedu – Neringa – Karkle

Hommikul pakkisimegi end kokku ja võtsime suuna tagasi mandrile, et hakata mööda rannikut üles poole liikuma. Enne tegime peatuse nn päris liivadüünidel. Täiskasvanud peavad lunastama 2-eurose pileti, lapsed on tasuta. Liivadüünid asuvad looduskaitsealal ja viibida tohib vaid märgistatud teel, sest alal kasvab mitmeid haruldasi taimi, mis on kantud Punasesse raamatusse. Mööda jalgrada ja laudteed pidi üle hallide düünide jõudsime pehmetele valgetele liivadüünide, kus avaneb lummav vaade Baltimerele ja Kura säärele. Looduseime igalujuhul!

SIlmad ja suu liiva täis tuisanud hüppasime taas matkaautosse. Sadamassse jõudes oli seal mitukümmend autot järjekorras, aga kuna praamid käivad tihedalt, siis järjekord liikus kiiresti ja juba 20 minuti pärast olime Klaipedas. Tankisime esimeses Cirkle K tanklas paagi tarbevett täis, sest 2 päeva kohapeal seistes oli see üsnagi tühjaks saanud.

Samas mustapesukott oli täis saamas, seega otsustasime öö kämpingus veeta, et mustad riided pesumasinas taas puhtaks pesta. Klaipedast 20 minuti kaugusel Karkle asulas näitas olevat kämpingud ja kuna Karkles on ka Olando looduskaitseala ja ilus liivarand, siis sinna suuna võtsimegi. Sõitsime kohapeal 2-3 kämpingut läbi, aga ükski neist ei tundunud kutsuv olevat. Lõpuks jäime pidama KarkleCampis, mille esiti olime välistanud, sest see asub sõidutee ääres. Samas muruplats oli küllalt suur ja tagumisee otsa ei olnud autode müra kuuldagi või sõitis neid õhtul lihtsalt vähem. Parkimine maksis 20€, lisaks pesumasina tasu 2€. Parkisime matkaauto tuulele risti ette, lasime markiisi alla ja nii oli täitsa mõnus õhtut veeta. Lapsed said kohe sõbraks teiste kämpingukülastajate lastega ning tundsid rõõmu koos jooksmisest ja mängimisest. 

Hiljem jalutasime mere äärde, kus oli hoopis teine ilm – paistis õhtune päike, puhus kerge tuul ja lained loksusid kaldale. Nii-nii mõnus! 

10. reisipäev. Leedu – Palanga – Šventoji

Tänane plaan oli külastada Palangat, mis on üks populaarsemaid Baltimere äärseid kuurorte oma valge liivaranna, rohkete tänavakohvikute ja suviste üritustega. Parkisime matkaauto tänava äärde ja võtsime suuna mere poole. Jalutades jäi meie teele Interaktiivne Muinasjutu Park (Interactive Fairy Tale Park), kus on Leedu muinasjutte illustreerivad skulptuurid ja seal kõrval tahvel, kus saab lugeda või kuulata sedasama jutukest nii leedu kui inglise keeles. Päris vahva koht!

Jalutades mööda laia Palanga jalakäijate tänavat meenutasime külastatud kohti ja seiklusi. Hiljem käisime veel turul, et osta kaasa värskeid puu- ja köögivilju.

Täna ööseks tahtsime kindlalt leida mõne mere-äärse koha, sest eelmise õhtu rannaskäik tundus oli nii mõnus. Sõitsime Šventoji linna, mis asub Palangast 20 km kaugusel ja kus oleme samuti varem peatunud. Õhtune melu, rand ja kaubatänav on seal samasugune nagu Palangal, ainult väiksemas mõõdus.

Peatusime Šventoji lähedas mütoloogiliste puuskulptuuride (Žemaičių Alkas) lähedal parklas. Vahetasime riided ja suundusime kohe randa, ilm oli täitsa enam-vähem, 20 kraadi. Liivaluidete vahel oli mõnusalt soe ja veetsime rannas mitu tundi, kuni tühi kõht hakkas märku andma. Õhtusöögiks tegime Palanga turult ostetud värsket kartulit, kohalikku kurki-tomatit ja suitsukala. Kui päike loojus läks õhk jahedaks ja kobisime matkaautosse kes lugema, kes joonistama, kes pisut tööasju tegema.

11. reisipäev. Leedu – Jaapani aed. Läti – Liepaja – Ventspils

Öö möödus rahulikult ja peale esimeste rannakülastajate saabumist sättisime end taas minekule. Kõigepealt tahtsime külastada lähedalasuvat ja väidevalt Europa suurimat Jaapani aeda (Japoniškas sodas) ja siis suunduda juba Lätti Liepajasse.

See tee, mis me Jaapani aia poole minekuks valisime, oli aga jällegi korralikult treppis kruusatee, mille läbimiseks kulus kindlasti poole rohkem aega kui ringiga asfaltit pidi minnes.

Jaapani aia väravas võttis meid vastu lahke perenaine, kes jutustas põgusalt aia tekkeloo ja juhatas meid aeda. Aed on rajatud suurele lagedale maa-alale, kuhu on kokku toodud tohutu hulga mulda ja kive, et rajada tasasele maale erinevaid pinnavorme. Pindalat küll suur aed, kuid suur osa alast siiski alles kujundamisel ja oleks oodanud rohkem jaapanipärast korrastatust, nt jõesäng oli kuiv ja kinnikasvanud. Bonsai-kollektsioonis on üle 1000 bonsaipuu, millest osa välja pandud vaatamiseks, sh ka kolme erivärvi õitega bonsai. Lapsed said sööta tiigis elavaid kalu. Oli ka väike teemajake ja kimono proovimise tuba, aga kahjuks need oli sel päeval suletud. Perepilet aia külastamiseks maksis 13 eurot. Pindalalt küll suur aed, aga

Taaskord jõudnud Lätti tegime Liepajas Merepargi serval kiiresti kerge lõunasöögi, sest lapsed kibelesid mänguparki. Nii suurt mänguväljakut ei ole meie veel varem näinud – seal oli tegevust igas vanuses lastele, alates liivakastist kuni skatepargini välja. Meie saime niikaua pargipingil nautida ülihead vahukohvi.

Seejärel jalutasime veidi pargis ja rannas, mis oli nii valge liivaga nagu tõelisel palmisaarel.

Edasi sõitsime Ventspilsi, kus valisime ööbimiseks sadamaparkla. Esiti hea merevaatega koht hakkas õhtu edenedes üha rohkem häirima, sest pidevalt sõitis mööda autosid noortega, kes parklasse tšillima tulid. 

12. reisipäev. Läti – Ventspils 

Õnneks südaöö paiku asi siiski vaibus ja uni tuli nii hea, et ärkasime alles hommikul veidi enne 10. Kuna lastele sai juba eile räägitud, et läheme lehmade linna, siis tänane plaan oli lehmad linnast üles otsida.

Võtsime jalgrattad rattahoidjalt maha ja võtsime suuna linna poole. Kuigi oleme Ventspilsis mitmeid kord varemgi käinud (esimest korda muideks otse praamiga Saaremaalt) on see piirunud pigem kesklinnas jalutamisega. Ventspils on ülimugav linn jalgratastega seiklemiseks – igal pool on jalgrattateed, vahemaad on piisavalt lühikesed ja igalpool on midagi vaadata. Näiteks on linnas 36 mänguväljakut, suurimale neist sattusime ka meie ja seal oli põnevaid atraktsioone kõigile vanusegruppidele. Linnas pilkupüüdvad lilleseaded, näiteks pardipere lilleskulptuur või korvpalli lilleskulptuur ja purskaevud, eriti äge veemäng on kontsersaali esisel väljakul. No ja muidugi lehmakujud, mis valmistatakse Lehmaparaadi kunstinäituse raames ja mida on linna erinevais paigus kokku 17. Lehmade asukohta on hea jälgida kaartilt, mida saab igast turismiasutusest, meie võtsime Seaside kämpingust. Lehmade leidmine oli lastele põnev ülesanne, meie teele jäi 15 lehma ja märkamatult läbisime 14 km.

Vahepeal põrkasime Ventspilsi turuplatsile, möödusime kuulsast Kirjanike majast, kus ka mitmed Eesti kirjanikud on loometööd teinud ja lõpuks nautisime kohvi ja kooki mõnusas tänavakohvikus. Pealelõuna veetsime rannas ja nentsime, et sellist mõnusat rannapuhkus nagu käesolev ei ole meil ammu olnud.

13. reisipäev. Läti – Kuldiga – Térvete

Tänane plaan oli sõita Tervete looduspargi poole ja külastada teepeale jäävat Kuldiga linna.

Kuldiga kui Euroopa üks vanimaid linnu on arvatud UNESCO maailmapärandi nimistusse, säilinud on omapärane vanalinn puitmajade ja kitsaste munakiviteedega. Jalutasime meiegi neidsamu iidseid tänavaid mööda kuni lapsed leidsid purskkaevu ja rõõmsalt end leitsaku ettekäändel veega värskendama hakkasid. Seejärel jalutasime ühe Euroopa pikima punastest tellistest sillani, mis kõrgub Venta jõe üle ja nautisime eruroopa kõige laiema loodusliku kose vetemängu.

Kiiresti tegime veel mõned sisseostud toidupoest ja sõitsime edasi. Leitsak oli lapsed läbi võtnud ja nemad jäid kiiresti magama ning ärkasid kui olime juba Tervetes. Valisime ööbimispaigaks kohaliku järve, kuid kohale jõudes ei olnud see paik üldse sobiv öiseks peatuseks. Teel on tõkkepuu ees ja nagu me aru saime, siis taga puhkemajad ja parkimine teiselpool tõkkepuud tasuline. Siiski läksime kohe ujuma, järvevesi oli võrreldes mereveega hoopis soojem ja lapsed istusidki senikaua vees kuni hakkasime lahkuma. Tundus, et tegemist on ainsa kohaliku veekoguga, sest rahvast käis üsna palju. Kuna me enne mööda sõites märkasime Tervete Looduspargi juures suurt parklat siis sõitsime tagasi sinna. Tohutu suures parklas oli vaid mõni üksik auto ja need ka asutasid end peagi minema niipea kui park suleti. Parkla servas on puhkekohad koos tuleasemega ja kuna õhtu oli soe ja tuulevaikne, siis ühte neist me end sättisimegi.

Grillisime ja sõime Kuldigast ostetud pehmet saia šokolaadikreemiga. Lapsed kiitsid selle parimaks magustoiduks 🙂 Õhtu oli tõeliselt õdus ja keegi ei raatsinud magamagi minna enne kuni oli juba päris hilja öö käes.

14. reisipäev. Läti – Tervete looduspark – Riia

Öö möödus rahulikult, hommikul ärkasime kui tuba oli üsna palavaks läinud. Välitemperatuur näitas 24 kraadi ja tõotas tulla kuum ilm. Peale kiiret hommikusööki suundusime kohe Tērvete loodusparki. Perepilet maksis 11 eurot. Meile pisteti näppu pargi kaart, mis oli aga läti-keelne. Õnneks selgitas üks töötaja parki ja liikumissuundi, muidu küll ei oleks midagi aru saanud.

KõiKõigepealt tuli kõndida ca 800 m läbi metsa ja juba jõudsin kiruda, et mis pisemale lapsele jooksuratast kaasa ei võtnud või üldse ratastega ei tulnud, sest kõndida tuli üsna palju. Õnneks puudevari leevendas kuumust, lauspäikeses oleks tunduvalt hullem. Õnneks üsna pea jõudsime seenemetsa, siis avastasid lapsed jänesepuuri ja söötsid neid võileillelehtedega, sealt edasi oli igasuguseid vahvaid väikseid puidust päkapikkudemajakesi kuni lõpuks jõudsime vaatetornini.

Edasi tuli kõndida pargi teise otsa, kus asub suur mänguväljak. Õnneks oli teel mitmeid ronimis- ja turnimisatrakstioone ning kohti, kus jalga puhata. Kohale jõudes tahtsime end kosutada jäätisega, aga kahjuks oli kohvik suletud kuigi infotöötaja oli just maininud, et seal saate einestada 🙁 Mängu- ja ronimisväljak oli see-eest hiiglaslik, päris kõike me läbi teha ei jõudnudki, lihtsalt nii palav oli päikese käes. Tagasi väravasse sõitsime rongiga, et veidike vähendada väsinud reisisellide jalavaeva ja premeerisime end kohe külma jäätisega.

Teisel poole teed asub Liblikamaja, kus saab näha erinevaid liblikaid, väikseid linnukesi ja kilpkonni, aga kus sees on kohutavalt palav troopiline õhk, nii et eriti kaua me seal olla ei suutnud. Perepilet maksis 11 eurot.

Lisaks on sealsamas veel suur seikluspark Tarzans ja rattarajad, mis jäid meie poolt järgmist korda ootama. 

Nii hea oli lõpuks istuda jahedas matkaautos. Lapsed jäid kohe magama ja meie jätkasime sõitu Riia poole. Riias külastasime mõnda oma lemmikkohta ja ööbima jäime Daugava jõe kaldale, kus avanes kaunis vaade linnale, eriti pärast suvist äikesevihma. Poole ööni kuulasime küll vastaskaldalt korralikku tümakat kuni lõpuks unne suikusime.

15. reisipäev. Läti – Riia – Sigulda – Turaida

Ööseks me küljeaknaid lahti ei jätnud vaid ainult katuseluugid ja seetõttu ajas palavus meid “juba” kell 8 üles. Nautisime hommikueinet Daugava kaldal, vaatasime kuidas pered uhkete jahtidega laupäevasele väljasõidule lähevad ja kalamees kassile kala püüdis.

Seejärel suundusime laupäevasele Kalnciema tänavaturule, kus lisaks kohalikule toidukraamile müüakse rõivaid, ehteid ja käsitööd. 

Pealelõunas sõitsime Siguldasse, kus oleme varem kordi käinud, aga kunagi ei ole mahti olnud pikemalt peatuda. Siguldas on palju meelelahutusvõimalusi palju, nt seikluspark või gondlisõit, aga kuna kell oli juba 16 siis pidime siiski valima kuhu läheme ja otsustasime seekord külastada Turaida piiskoplinnust. Perepilet maksis 10,40€.

Kõigepealt jalutasime lossi juurde, mille ruumides oli erinevad näitused ja väljapanekuid lossi ajaloost ning ronida kõrgesse lossitorni. Seejärel jalutasime pargis kuni jõudsime meisterdustöötoani, kus sai valmistada lillevaipa või nukku. Enne lahkumist võtsime hetke, et juua kohvikus tass kohvi ja limpsi. 

Ööbimiseks pakkus Park4night lähima kohana Pīļu järve. Palju lootusi ei olnud kas üldse ligi pääseme, kuid kohale jõudes nägime, et tegemist on populaarse kohaga ja seltskondi oli järve ääres üksjagu. Imeline väike järveke keset männimetsa, kallas madal ja liivane ning järvevesi nii-nii soe. Käisime ujumas, grillisime ja nautisime viimast reisiõhtut. 

16. reisipäev. Läti – Valmieramuiža. Eesti – Valga

Hommikul taas teele asudes ei saanudki veel hoogu üles kui meie teele jäi Straupe Slow Food laat. Laat on väga populaarne ja omapärane seetõttu, et sinna tohivad tulla müüma tootjad 50 km raadiusest ja müüa tohivad vaid tootjad ise tagades nii vahetu suhtluse kliendiga.

Kuigi matkaauto oli juba täis head-paremat Läti kraami tegime veel ühe peatuse Valmiermuiža õllepruulikojas, et kaasa osta häid Läti jooke.

Reisile panime punkti Valgas asuvas Lilli restorani õdusal väliterrassil.

Nii saigi meie 2-nädalane matkaauto reis läbi.

Kokku läbisime 16 päevaga 2200 km, matkaauto keskmine kütusekulu 9,5 liitrit 100 km kohta. Tasulises kämpingus ööbisime vaid korra, ülejäänud ööd veetsime looduses või tasuta parklates.

Meil oli väga hea meel külastada naaberriikide põnevaid ja ilusaid kohti, kuhu me muidu poleks ilmselt kunagi sattunud. Ilmad olid mõnusalt suvised, saime palju ujuda ja rannas päevitada, nautida head toitu ja sõbralikku suhtumist . Muidugi jäi palju kohti veel järgmiseks korraks avastada. Igaljuhul on Läti ja Leedu avastamist väärt!

Kui ka Sina tahaksid reisida mugava matkaautoga, siis võta meiega ühendust info@moover.ee või helista 50 323 70.

Uute seiklusteni!

Loe lisaks:

admin

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga