Mida teha sügise koolivaheajal?

Sügisese koolivaheaja esmaspäeva hommik, just oli maha sadanud tänavune esimene lörts ja puhus kohutavalt vali tuul. Mitte just parim ilm puhkuse alustamiseks. Aga siin me olime ja plaan oli järgnevate päevade jooksul külastada Loode-Eesti piirkondi ning avastada Läänemaad. Reisi alustasime seekord Harjumaalt Tilgu sadamast.

Keila-Joa matkarada

Õnneks meie Bürstner matkaautos oli mõnusalt soe ja seetõttu virisemiseks põhjust ei olnud. Venitasime hommikul korralikult aega kuni vihm järele jäi, lõpuks hakkas isegi päikest pilvede vahelt paistma. Plaanisime külastada Laulasmaal Arvo Pärdi Keskust või Padise kloostrit, aga kahjuks olid mõlemad kohad avatud vaid K-P, seega tuli miskit muud välja mõelda.

Alustuseks võtsime suuna Keila-Joale. Keila-Joale jõudes tõmbasime korralikud ilmastikukindlad riided selga ja suundusime juga vaatama. Ilm oli muutunud imeliselt päikseliseks ja kuldsed puulehed laua särasid sinise taeva taustal. Keila-Joa lossipark on Eesti üks ilusamaid sügisparke.

Teerada kulges mööda jõekallast. Nagu ikka meiega juhtub, alustasime matkarada valest kohast ja kulgesime vastupidises suunas 🙂 . Jalutuskäik oli ülimalt mõnus, lapsed vedasid kaasa oksi, otsisid suuri ja veel suuremaid vahtralehti ning kastanimunasid. Raja lõpus jõudsime kalmistukohale, kust matkarada tagasi keeras. Meie ekslesime veidi metsaradasid ja lõpuks saime tuldud teele tagasi ning ümber mõisahoone lõpuks tagasi parklasse. Kokku jalutasime üle 3 km.

Kõhud olid värskes õhus tühjaks läinud, seepärast tegime kohapeal kiire lõunasöögi ning seejärel sõitsime edasi Paldiski suunas, et ära näha Eesti kõrgeim tuletorn – Pakri tuletorn.

Paldiski. Pakri tuletorn

Paldiskist läbi sõita oli üsna kummaline nagu polekski Eestis, sest mitmel pool hakkasid silma venekeelsed reklaamsildid. Teine veider asjaolu oli tänavaäärt palistavad suured paneelmajad, millest iseenesest poleksi midagi kummalist olnud, aga nende kõrval ei hakanud silma mitte ühtegi eramaja. Või meile lihtsalt tundus nii …

Pakri poolsaarel asuv Pakri tuletorn hakkas üle paekivise maastiku madala taimestiku juba kaugelt silma. Kahjuks tuletorn on avatud ainult nädalavahetusel ja sisse me ei pääsenud ja ei tea kas olekski tahtnud minna, sest torn oli väliselt lagunenud ja jättis räämas mulje. Sealsamas asub vana lagunenud vana kivist hoone, mis on tegelikult eelmine tuletorni (täpsemalt öeldes tulepaak), kuid mis asub liiga ohtlikult paekalda serval ja seetõttu kasutuskõlbmatuks osutus.

Vaade on kõrgelt klindi astangult alla vaadates lausa jahmatav ja pani kiiresti sammu tagasi astuma, sest tekkis tunne nagu iga hetk võib ka see minu jalgealune kivirähn alla kukkuda. Kaldal olid varisemisohust hoiatavad sildid, kuid samas oli mööda kallast sisse tallatud matkarada, nii et võta nüüd kinni kas seal siis on ohutu käia või mitte. Ühtegi ametlikku vaatekohta silma ei hakanud.

Kuna Paldiski on tuntud eelkõige kui sõjaväe- ja kaubanduslinn, siis õnnestus meil peale sattuda huvitavale vaatepildile, kus toimetati uusi mersudžiipe parkimisplatsile – valged kiletatud autod, kus vaid uksekoht üles keeratud, neid juhtimas kileülikonnas autojuhid. Elu justkui filmis.

Rummu karjäär

Peale Paldiskit keerasime lõuna poole ja juba 20 minuti pärast olimegi Padise teeristil. Puhtjuhuslikult märkasin, et siinsamas asub ka Rummu karjäär. Piinlik tunnistada, aga ma olen alati arvanud, et nimetatud koht asub Ida-Virumaal :S Koheselt keerasime auto Rummu poole, sest juba ammu olen tahtnud sellest müstilises kohas ära käia. Esiti sõitsime piki peatänavat ja otsisime kohta, kust järve äärde keerata. Kui olime järvest juba pea mööda sõitnud, võtsime kaardi uuesti ette ja saime aru, et tuleb sõita Rummu Seikluskeskus. Seikluspargi juurde jõudes aga oli selle värav suletud ja ümbruskond jättis üsna trööstitu mulje nagu ei ammu juba siin midagi avatud olnud. Niipalju saime siiski selgeks, et karjäär on avatud vaid suvel. Enne meid samas parkinud auto juurde kõndinud noored teavitasid meid lahkelt, et järve äärde saab minna ronides üle okastraadiga turvatud kivimüüri, mille juures suured eramaad tähistavad sildid. Nojah, niipalju me ka seda karjääri näha ei tahtnud, et salamisi kellegi eravaldusesse ronida. Tuleme suvehooajal uuesti, nüüd vähemalt teada, kus Rummi karjäär asub 😀

Kuna hakkas juba hämarduma otsustasime ööbida Vihterpalu RMK puhkealal. Kohale jõudes vaatas meile aga vastu suur punane keelumärk. Sõitsime edasi. Tee viis pikalt mööda rannikut, kus ühelpool vahused merelained, teisel pool uhked suvilad ja pisut tagasihoidlikumad suvilad, kuid ühtegi sobivat peatumiskohta me sealkandis ei leidnud, sest kõik kõrvalteed olid tähistatud eramaa sildiga.

Nõva puhkeala. Keibu lõkkekoht I

Järgmisena jäid meie teele Keibu puhkealad, mis RMK äppist pilte vaadates tundusid puhkealad mõnusalt avarad, seega eeldasime, et juurdepääs sinna on samuti hea. Jõudsime juba imestada, et metsavahele on rajatud sile alfaltkattega kitsas tee, kui tee keeras ja sile tee asendus suurte lompidega metsateega.

Esiti jäime teeotsale seisma ja läksime jala vaatama, mis seisus tee käänu taga on. Samasugune oli 🙁 Teeaugud iseenesest ei olnudki probleemiks, vaid puuoksad, mis sõiduki keret kriimustavad. Pärast mõningast “teerajamist” hindasime teeolud siiski läbitavaks. Samas teistel, eriti matkaauto rentijatel, sellistesse kohtadesse trügida ei soovita, sest pärast võivad tekkinud kahjude hüvitamine osutuda päris kulukaks.

Plats oli tõesti suur ja avar, ruumi mitmele seltskonnale. Seepärast panebki imestama, et miks ei ole tegeletud teehooldusega, sest sõiduauto ei saa puhkealale suurte aukude tõttu ja suurem autoelamu okste tõttu.

Sel oktoobrikuisel esmaspäevaõhtul olime meie Keibu puhkealal ainsad ja saime nautida täielikku privaatsust. Kohapeal olid olemad lõkkepuud, küll mitte kõige kuivemad, aga tuli õnnestus siiski üles saada ja üsna pea hõljus puudevahel mõnusat grillilõhna. No küll maitses lõkkel küpsetatud toit värskes õhus hästi. 

Läbi metsa viib laudtee mere äärde, kus ilus pikk liivarand.

Nõva puhkeala

Hommikul võtsime plaaniks oma silmaga ära vaadata Nõva puhkeala, mida nii paljud meile soovitasid ja mis on teadatuntud suvitajate puhkepaik. Nõva ümbruskonnas oli mitu matkarada, esimesena otsustasime minna matkama Nõva Külastuskeskuse juurest algavale jugapuu rajale. Infotahvel lubas ka nutimängu, mis lastele eriti põnev tundus.

Alustuseks astusime sisse infopunkti, kus küsisime matkaraja kaarti. Infopunkti proua aga hakkas meie plaani üsna kohe maha laitma, et meie väljavalitud jugapuu-rada kulgeb pikalt mööda lagedat metsalanku, kohalikus Talumuuseumis ei ole praegusel ajal midagi teha ja tegelikult on rada laste jaoks ikka suht igav. Ka kõik ülejäänud ümbruskaudsed matkarajad ei olnud proua jutu järgi midagi erilist. Ei teagi kuidas seda “soovitust” võtta, kas imelik, et kõik kohalik maha laideti või peaksime hoopis rahul olema, et ausat infot saime :).

Samal ajal leidsid lapsed Infopunktis kohe endile juba tegevust, seal oli erinevaid mänge ja nuputamisülesandeid, palju elevust tekitas tunnetamismäng, kus pidi kompimise-nuusutamise-kuulmise järgi ära arvama koti isu. Lisaks sai uudistada loomade-lindude nahku ja topiseid. Kui kõik eksponaadid üle vaadatud sõitsime edasi mõne kilomeetri kaugusele Nõva puhkealale. 

Tegemist on suvisel ajal ülipopulaarse kohaga, millele viitavad arvukad puhkekohtad – üksteise kõrval järjest mitu-mitu grillimiskohta ja lõkkeaset. Rand oli muidugi väga ilus ja pole põhjust kahelda, et rahvas just seal puhata armastab. Ka meie kohaoleku ajal sõitis sealt läbi kümmekond autot.

Aga minu jaoks oli seal siiski midagi puudu, algul ei saanudki aru milles põhjus, kuid hiljem tõdesin milles asi – nimelt oli koht liiga “puhas ja korralik”, ei mingit avastamisrõõmu :/ Justnimelt selle tõdemuseni jõudsin ma järgmises kohas. Vot see oli just selline koht nagu mulle meeldib – privaatne, puutumatu loodusega ja avastamist väärt.

Nõva. Spithami. Põõsaspea puhkeala

Olime jõudnud Põõsaspea neemele, mis on Eesti kõige loodepoolsem tipp. Põõsaspea neem on tuntud kui suurepärane linnuvaatluskoht, kus võib hooajal näha mitmeid erinevaid linnuliike. Tegemist on looduskaitsealaga, kus telkida ja lõket teha ei tohi. Aga ilus ja eriline oli ikkagi.

Dirhami

Põõsaspea neemelt sõitsime edasi Dirhamisse. Täpselt kell 17 keerasime kohaliku DIrhami poe ette, samal ajal kui peremees just hakkas ust sulgema. Küsimise peale kas ta meile ühe piimapaki müüb, kutsus peremees meid lahkelt sisse kaupa valima ja soovitas kohalikke kalatooteid. Lisaks selgus, et pood paneb küll kell 17 uksed kinni, kuid paari tunni pärast, kell 19 ajal on taas avatud. Nimelt ei pidavat kella 17-19 eriti rahvast käima ja poepidaja teeb seni kodus muid töid ning õhtul tuleb jälle poodi. Vot selline lahe pood!

Tegime tiiru Dirhami sadamas. Ei arvanud, et see nii väike koht on. Suvel on siin sagimist kindlasti rohkem, praegu saime aga jalutada tühjas rannas ja vaadata kuidas sadamas paati tõstukile tõsteti. Hea meelega oleks muidugi astunud sisse ka legendaarsesse Dirhami kalakohvikusse, aga kahjuks on see sügis-talvisel hooajal avatud vaid nädalavahetustel ja pidime leppima kaasaostetud kohalike kalatoodetega. 

Roosta. Roosta puhkeküla

Dirhami poe peremees soovitas meil sõita hoopis Roostale, sest seal olevat tegevust küllaga. Roosta Puhkekülla jõudes võttis meid vastu üsna kentsakas teenindaja, kellel tundus olevat suht ükskõik kas neil tuleb mõni klient juurde või mitte. Autokaravani kohatasu oli 22 €, selle eest elektri kasutamine ja wc-dušš. Lapsed tahtsid hirmasti seiklusparki, kuid see on hooajaväliselt avatud vaid ettetellimisel vähemalt 10 inimesele. Samuti olevat just täna hõivatud bowling ning minigolfi raja laitis teenindaja halva seisukorra tõttu samuti maha. Kuid meie järel tulid just ühed teised kliendid golfikeppe tagastama ja väitsid, et lastele mängimiseks on rada sobiv küll. Saime siis ikka kaubale. Kuigi golfirajad olid tõepoolest märjad ja kaetud männiokastega oli lastel põnevat tegevust kuni õues läks nii pimedaks, et enam ei näinud golfipalli 🙂

Seejärel küpsetasime lõkkel veel viinereid ja jõime sooja teed ning oligi aeg magama minna. Enda jaoks panime kirja, et järgmiseks reisiks varustaksime end akutoitel lambiga, sest pimedal ajal on õhtul väljas toimetada ikka täitsa tüütu kui midagi näe. Roosta puhkeküla lõkkeplatsil ei olnud ka kahjuks sellel mõeldud, et elektrivalgust sinna jaguks. Seega paras aeg sooja tuppa ära minna.

Järgmiseks päevaks lubas taas vihmast ja sobust ilma, seetõttu me õuetegevusi ei planeerinud. Mitte, et vihmane ilm kehv oli, vaid matkaautos on pisut keeruline märgi õueriideid kuivaks saada. Seepärast otsustasime tänase päeva veeta Haapsalus.

Päev Haapsalus. Iloni Imedemaa, Kärme Küülik ja bowling

Esimese käigu tegime meie Haapsalu külaskäikudel juba traditsiooniliseks saanud Iloni Imedemaale, kus toimus koolivaheaja meisterdamine. Lapsed tundsid käelisest tegevusest suurt rõõmu, uudistasime näitusi ja vaatasime juubelinäitus „Lapsepõlvekodu Iloni piltidel“.

Kuna tühi kõht hakkas juba vaikselt märku andma, suundusime sööma Kärmesse Küülikusse, kus meid tervitas lahke perenaine ja mõnusalt ahjusoe tuba. Restoran mõjus hallis Haapsalus nii koduselt ja hubaselt ning toit maitses suurepäraselt, nii et lausa kahju oli lahkuda.

Kuigi plaanisime veel veidike linna peal jalutada, tõmbas tihenev vihmasadu sellel kriipsu peale ja pidime leppida tubase tegevusega. Valikus oli spa-külastus või bowling. Otsustasime ükshäälselt viimase kasuks ja seadsime sammud Vanalinna bowlingusaali.

Peale paaritunnist kuulide veeretamist suundusime autosse ja pidime leidma ööbimiskoha. Kui muidu oleme Haapsalus peatunud Väikese Viigi taga parklas, siis seekord tahtsime leida miskit muud. Lihtsalt seetõttu, et nimetatud parkla jääb tee äärde ja öösel on kohalikel noortel seal kombeks autoga tiirutada, mis omakorda segab rahulikku ööund. Veidi tiirutades ümbruskaudsetel tänavatel leidsimegi sobiva tupiktänava ja parkisime end sinna ära. Vaatasime telekast õhtuseid uudiseid ja mõnusa vihmakrabina saatel suikusime unne.

Sellega saigi meie koolivaheaja lühireis lõpule ja hommikul startisime vihmahallist Haapsalust kodupoole. 

Vaata ka reisi pildigaleriid meie FB lehel. Uute seiklusteni!

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.

LIITU UUDISKIRJAGA!

*Me ei spämmi ja hoiame sinu andmed kaitstuna.