Matkaautoga Nordkappi. I osa – Soome ja Lapimaa
Meie selle suve puhkuseplaan oli sõita Euroopa kaugemaisse põhjatippu, milleks on Põhja-Norras Magerøya saarel asuv Nordkapp. Miks just Nordkapp?
Esiteks sai põhjasuunas reis valitud seetõttu, et lõunas on meie jaoks, arvestades eeskätt väikeseid lapsi, suvel kliima liiga kuum. Seevastu põhjas on suvel normaalne temperatuur, talvel oleks jällegi seal ekstreemselt külm. Teiseks tundus ajaliselt paras ots sõita 2 ja poole nädalaga 4000 km ning kolmandaks niiöelda maailma lõpus käimine toreda eesmärgina.
Meie reisiseltskonnas koosnes kahest täiskasvanust ning kolmes väikelapsest ning muidugi kõigi mugavustega Bürstner matkaautost.
Enne reisi panime paika umbkaudse reisiplaani, märkisime Google Mapsi mõned teele jäävad huvipunktid, ostsime laevapiletid, seejärel pakkisime asjad matkaautosse ja olimegi valmis. Arvestades jahedat põhjamaist kliimat ja asjaolu, et põhjamaades on kasutusel teist tüüpi balloonid ning Eesti balloone ei ole võimalik seal vahetada, võtsime igaks juhuks kaasa ühe lisa gaasiballooni matkaauto soojenduse jaoks. Lisaks paigaldasime autosse inverteri, et oleks võimalik laadida elektriseadmeid ja kasutada kohvimasinat.

1. päev – Laevasõit Vuosisaarisse. Jyvaskyla.
Startisime õhtuse Soome laevaga. Laevapileteid hakkasime uurima paar nädalat enne reisi ja tõdesime, et piletite hinnad eri laevadel võivad olla lausa kolmekordsed. Otsustasime seekord pikema laevasõidu, kuid oluliselt soodsama hinna kasuks ning suundusime Muuga sadamast väljuvale Vuosisaari laevale. Edasi-tagasi laevapiletid matkaautole ja 5 inimesele maksid 120 eurot (alati on soodsam osta kohe ka tagasisõidu pilet). Laev oli tõesti tagasihoidlikum kui tavapärased kruiisilaevad, kuid see-eest oli laevas vähe inimesi, kellest enamus rekkajuhid ja needki tegelesid vaikselt söömise-puhkamisega ning meie lapsed said privaatselt mängutoas möllata.
Kell 22 jõudsime Soome Vuosisaari sadamasse. Park4night äpist leidsime kohe sobiva ööbimiskoha sadamast vaid mõne kilomeetri kaugusel, ühe mäe otsast, kust avanes suurepärane vaade tulesärades sadamale. Tegemist oli tavalise muruplatsiga, aga ööbimiseks suurepärane – vaikne ja rahulik. Koha koordinaadid N 60°13’32.4984” E 25°10’36.012”. Enne meid olid seal magama heitnud ühed teised matkabussireisijad, kes hommiku saabudes kohe lahkusid, seega täiesti privaatne koht.

06.08 hommikul pärast hommikusööki võtsime suuna põhja Jyvasküla poole. Nagu ikka, plaanisime sõita umbes 300 km päevas – mõnipäev rohkem, teinepäev vähem. Kiirteel olid mõned teetöödest tingitud kiiruspiirangud, kuid üldiselt kulges sõit sujuvalt. Enne Jyvaskylat tegime peatuse ühes mänguväljakuga parklas, kus lapsed said joosta ja ronida ning meie lõunasööki valmistada ja matkaautosse vett tankida.
Jyvaskülas külastasime Viherlandia keskust, mis omalajal oli Soome suurim aianduskeskus oma tuhandete lilledega ja suure aiaosakonnaga, kuid seekord pidime pettuma, sest Eesti Gardens või Hortes teevad Viherlandiale kindlasti silmad ette oma suuruse ja väljapanekuga.
.
Viherlandia aianduskeskus Jyvaskülas
Sealt lahkudes otsustasime veel veidi sõita ja siis varem õhtule minna. Mõnikümmend kilomeetrit eemal leidsime Park4night äppi abil Mustaniemi Äänekoskeni sadamakoha ja kuna väikesed sadamakohad on meile juba eelnevatel reisidel positiivse kogemuse andnud, suundusimegi sinna ja meie õnneks ei pidanud pettuma. Kena jahisadam, lastele mänguväljak ja metsarajale suunduvad tervisesportlased tekitasid mõnusa õhkkonna ja parkisime matkabussi parkla serva muruplatsile. Lapsed lustisid rannas kividega ja ronisid mänguväljakul ning peale jalutuskäiku metsarajal veetsime õhtu matkaautos filmi vaadates.
.
2. päev – Vaskikello. Oulu. Põhjapõdrad
Hommikul jätkasime sõitu Oulu suunas. 80 km pärast tegime peatuse Pyhäjärvi lähedal Vaskikellos, et kuulata kellade kõla.

Nimelt asub seal enam kui 1000 kellast koosnev kogu, kus on tohutult suuri ajaloolisi kirikukellasid, pisut väiksemaid laevakellasid kui ka vahvaid lehmakellasid ning veel palju muid kellasid. Väiksemad kellad on välja pandud Vaskikello restorani seintel, laes ja akendel.

Kui kellad vaadatud ja kõlistatud, otsustasime pidada siinsamas ka lõuna ära. Paraku koosnes restorani menüü enamjaolt burgeritest ja saal oli inimtühi, seevastu üle tee asuva tankla parkla oli autosid täis ja suundusime meiega sinna lõunatama. ABC tanklaketi buffeelauas said kõik valida oma soovile vastava lõunasöögi, jäätist ja kohvi veel pealekauba. Kõhud täis sõitsime edasi.
Oulusse jõudsime õhtu hakul. Esialgu plaanisime minna Tietomaa teaduskeskusesse, aga kuna kell oli juba 17 ja teaduskeskus 18-ni avatud, siis ei oleks tunnist ajast seal kindlasti piisanud ja otsustasime lihtsalt linnas ringi vaadata.

Parkisime kesklinnas turuplatsi lähedale asuvasse parklasse, mida ääristasid sadamale iseloomulikud vana rootsipunaseks võõbatud puumajad. Omal ajal täitsid need hooned ilmselt paadikuuri või aida ülesannet, nüüd tegutsevad seal kohvikud ja pisikesed kauplused. Väliturgu hakati kahjuks just sulgema ja müüjad pakkisid viimaseid asju kokku, nii suundusime südalinna tänavatele jalutama. Möödudes söögikohtadest pani meid imestama oluliselt kõrgem hinnatase, näiteks 0,4 liitrise õlle hind oli 6-7 eurot. Enne lahkumist põikasime korraks ka Oulut ääristavale promenaadile.


Oulust lahkudes otsustasime vältida kiirteed ja sõita mööda väiksemat teed Rovaniemi poole. Paraku toimusid teel remonttööd ja sõita tuli üsna aeglaselt. Etteruttavalt olgu öeldud, et see oli ainus suurem teeremont meie reisil.
Äkki aga märkasime keset sõiduteed põhjapõtru. Jäime seisma, aga ega nad ei paistnud masinat üldse kartvat ja kõmpisid nagu muuseas omas tempos teisele poole teed. Kõigil oli elevust kui palju ja tükiks ajaks jätkus juttu põhjapõtradest ning lähedalasuvast Jõuluvana kodust. Niimoodi ei tundunudki teeremont nii tüütult pikk.

Ööbima otsustasime jääda Yli-li kanti. Paraku ei näidanud Park4night sealkandis ühtegi parkimiskohta ja pidime lootma oma vaistule, mis õnneks ei vedanud meid ka seekord alt. Leidsime järve äärde viiva teeotsa, sealt näitas silt randa, mis juhatas meid toredale metsaalale, kus liivarand, lõkkekoht ja niidetud roheala. Parkisime auto ära, päästsime lapsed õue jooksma ja korjasime metsa alt kuivi oksi, et teha üks mõnus lõkkeõhtu. Ilm oli soe ja tuulevaikne, nii nautisime kuni pimeda saabumiseni metsavaikust, lõkke praksuvat tuld ning lapsed kärsatasid toki otsas leiba nagu meie oma lapsepõlves tegime.

3. päev – Ranua Zoo. Rovaniemi. Polaarjoon ja Jõulumaa
Öösel sadas veidi vihma ja meid tervitas karge augustihommik. Peale pannkookide söömist tegime autos kiire koristuse, et põranda vaipkate liivast ja männioksastest puhastada ning asusime jälle teele.
Järgmine sihtpunkt oli 80 km kaugusel asuv Ranua loomapark. Sõitsime mööda kitsukest maanteed, mis enamjaolt külgnes soise metsaalaga, vahepeal sekka mõni elumajake. Tundus isegi veidi veider, et inimesed elavad sellistes üksikutes kohtades kesk metsi ja soid, eemal asulatest. Kujutasime ette millised olud on siin talvel, mil ümberringi valitseb pilkane pimedus, kuid kindlasti pole see veel pooltki see, milline võib olla elu päris põhjas kesk tundrut.
Äkki ehmatasid meid tagasi reaalsusesse kesk teed seisvad kaks tohutu suurte sarvedega põhjapõtra, kes esiti ei mõelnudki teelt eest tulla, aga kui auto seisma jätsime ja neid filmima asusime, tegid siiski uhke galopiga minekut.
Ranuasse jõudsime lõuna paiku. Kui eelnevatel päevadel oli õhutemperatuur olnud 18-20 kraadi, siis täna oli vaid 13 kraadi sooja, mistõttu tõmbasime joped selga ja mütsid pähe ning astusime õue.

Ranua Zoo on põhjamaa loomade park, kus võib näha ligikaudu 50 erinevat loomaliiki. Loomapargi perepilet maksis 54 eurot ja toreda üllatusena ulatati meile eestikeelne loomapargi kaart. Park on rajatud võimalikult looduskeskselt metsa sisse ja mõnusaid laudteid pidi saab kogu pargi läbi jalutada. Raja pikkus 2,8 km.
.
Laudteed Ranua loomapargis
Enne parki suundumist on eraldi koduloomade osa, kus saab näha kitsi, hobuseid, lehmi, sigu, küülikuid, kanu ja kalkunit. Mööda laudteed jalutades näeb saarmast ja kobrast ning muid väiksemaid närilisi, lindudest kakke ja kotkaid, seejärel saab kõrgel kulgevalt laudteelt vaadelda suuremaid põhjamaa loomi nagu metssead, jääkaru, pruunkaru, hundid, ilvesed, kaljukassid, põdrad jm loomad, kuni jõudsimegi tagasi algusesse.
.
Ranua Zoo kivipark #SaveTheArtic Hiired oksal reas @ Ranua Zoo Saarmas tegi meile vees supeldes kena etteaste
Habekakud @ Ranua Zoo Habekakk @ Ranua Zoo Lumekakk @ Ranua Zoo
Pargi alguses asub ka “muinasjutumaa”, kus lastele erinevad põnevad ronimis- ja turnimisatraktsioonid, mida meie lapsed, hoolimata pikast jalutuskäigust, hooga katsetama hakkasid.

Kogu loomapargi läbimiseks kulus meil koos väikese puhkepausiga veidi rohkem kui paar tundi. Enne autose suundumist hüppasime läbi Fazeri kommipoest, kus hinnad olid üllatavalt soodsad ja varusime kaasa mõned maiustused. Matkabussis valmistasime korraliku lõunasöögi, sest peale pikka jalutuskäiku värskes õhus, olid kõhud juba päris tühjaks läinud.
Kella 19 ajal jõudsime Rovaniemisse. Siin oli plaan ööseks peatuda polaarjoonel Jõuluvana külas (Artic Circle & Santa Claus Village). Kohalejõudes pidime tõdema, et sama plaan oli ka paljudel teistel matkaautoreisijatel, sest kohapeal parkis juba kümmekond autot ja kaks korda sama palju tuli veel õhtu jooksul juurde. Parkisime siis oma auto ka rivi peale ja läksime ümbrust uudistama.
.
Olime siin tegelikult varem käinud, oma 10 aastat tagasi ilma lasteta, aga üldjoontes oli asi sama – Jõuluvana postkontor, suveniiripoed ja kohvikud. Talvel on olukord kindlasti teine kui majad on tuledesäras, saab teha kelgukoertega sõitu ja näha põhjapõtru, kuid praegu saime suvesoojuse ja jõululaulude saatel imetleda uhkeid lilleampleid ja massiivseid palkhooneid ning hüppasime üle polaarjoone kord põhja, kord lõunapoolusele. Legendi järgi muudab polaarjoone ületamine inimest nooremaks, sest miks muidu on polaarjoonel elav Jõuluvana vähemalt oma mitusada aastat vana. Lisaks pidavat polaarjoonest ülespoole algama salapärane võlumaailm koos haldjate ja muinaslugudega. Eks me näe 🙂

Matkabussi naastes lülitasime esimest korda selle reisi jooksul ööseks sisse gaasikütte, sest termomeeter näitas õues vaid 9 soojakraadi. Öö möödus mõnusas soojas “toas”.
4. päev – Jõuluvanal külas
Hommikul hakkas ümberringi sahmimine pihta, autosid tuli ja lahkus. Tegime oma hommikused protseduurid ära, tankisime kütust ja vett ning sõitsime mõni kilomeeter Rovaniemi suunas Jõuluvanale külla (SantaPark). Perepilet maksis 56 eurot.

Sisenesime võlumaailma, kus võis näha päkapikke askeldamas, külastada jääskulptuuride tuba, kaunistada piparkooke (lisatasu eest), meisterdada päkapikumütsi ja väikest puidust päkapikku, maalida jõulukaarti, turnida ronimisalal, sõita saaniga läbi võlumaailma ja muidugi kohtuda Jõuluvanaga, kellega juttu puhuda ja pilti teha.

.

Jääskulptuurid Päkapikkude meisterdamise töötuba
Kindlasti soovitame vaadata päkapikkude show’d, kus päkapikud tantsisid, tegid akrobaatilisi trikke ja üldse olid väga ehedalt oma rolli sisse elanud. Jõulumaa keskel asus kohvik, aga seal tundus küll hinnatase pisut kõrge olevat, näiteks supp maksis € 8,90, kuid ei pidanud me tühja kõhtu kannatama, sest meie oma “koduköök” ootas meid siinsamas ukse taga.
Lahkudes sai soetada suveniire või saata postkaarte. Külastuseks kulus meil umbes 2,5 tundi.
Muide suvehooajal on Jõuluvana kodu avatud juunist kuni 10. augustini ja alles novembris avatakse taas. Meie muidugi ei taibanud avamisaegu üldse enne vaadata ja eeldasime, et park on lahti aastaringselt, nii et puhtjuhuslikult saime päev enne sulgemist Jõulupargis ära käia – muidu oleks küll pettumus suur olnud.
Enne Rovaniemist lahkumist käisime poes toiduvarusid täiendamas ja valmistasime matkaautos lõunasöögiks mõnusa lihapallisupi. Lapsed suikusid unne ja meie sõitsime ikka põhja poole.

Teel läbisime ka tuntud suusalinna Levi, mille kõrged suusanõlvad seisid praegu tühjade ja üksildastena ning linn tundus üsna mahajäetud, aga eks põhiline elu toimubki siin talvehooajal. Ja muidugi oli teel ohtralt põhjapõtru.
.
Levi mäed

Ööseks jäime peatuma ilusa järve kaldale, kus peatus teisigi matkaautosid, paljud neist tundusid kalurid olevat, kes õhtu hakul veel järvele suundusid. Jalutasime rannas ja metsaradadel ning nautisime kaunist päikeseloojangut. Kuigi parkla asus kohe tee ääres, ei seganud öised mööduvad autod und ja öö möödus rahulikult.

.

Järgmises postituses jätkame matkaautoreisi Nordkapi suunas. Loe järgmist postitust siit.

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?
Võta ühendust.
Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!