Matkaautoga Poola
Meie tänavune pikem kevadreis viis meid Poola. Sihtkohaks Poola põhjarannik: kirdenurgas asuv Warmia, Podlaasia ja Masuuria piirkond koos Masuuria järvistuga ning Läänemere kaldal laiuv Pommeri piirkond koos valgete liivarandade ja mereäärsete kuurortidega Gdanks, Sopot, lõpp-punktiks Hel’i poolsaar.
Reisiks oli planeeritud 9-10 päeva.
Meie reisiseltskonna moodustavad 2 täiskasvanut, 3 last ja muidugi meie kõigi mugavustega Bürstner matkaauto.
NB. Postituse lõpust leiad meie Poola reisi kaarti, kus on märgitud marsruut ja läbitud kohad, vaatamisväärsused, söögikohad, kämpingud ja parklad, kus peatusime.
Ettevalmitused Poola reisiks
Autoreisile võtsime kaasa nädala jagu riideid, hügieenitarbed, dokumendid, lastele tõukerattad ja veidi toidukraami. Kogu muu vajalik on matkaautos olemas. Täpsemalt sellest mida matkaauto reisile kaasa võtta, saad lugeda artiklist “Mida võtta kaasa matkaauto reisile?”.
Enne reisi vahetasime veidi eurosid zlottideks, aga etteruttavalt olgu öeldud, et Poolas saab pea igalpool maksta kaardiga, nii parkimise kui jäätise eest ning isegi suveniiriputkades.
Kütust tasub tankida tasub Poolas. Odavaim diiselkütuse hind Poolas oli 6,96 zlotti, kallim mida silmasime 7,55 zlotti. (1 Poola zlott = 0.21 eurot). Läti ja Leedu on Eestiga samas hinnaklassis.
1. reisipäev. Tartu – Läti – Leedu
Startsime Tartust lõuna ajal ja õhtuks jõudsime Leetu. Teekonnast midagi erilist rääkida ei ole, lihtsalt pikk sõidupäev. Lapsed mängisid kaarte, joonistasid ja vaatasid kaasavõetud dvd filme. Mina uurisin kaarti ja tegin reisiplaani. Otsustasime tänase lõpp-punkti teha Pasvalyses, olles sõitnud ca 350 km.
Kõigepealt käisime toidupoes, sest nagu meil tavaks, siis kodust toidukraami kaasa ei vea, sest tahame ikka sihtriigi kohalikku toitu maitsta.
Pasvalys Camping
Uurides Park4night äppi näitas see Pasvalyse külje all kämpingut, mille kohta oli mitmed kiitvad kommentaarid. Sõitsime Pasvalyse kämpingusse kohale (Pasvalys Camping), võtsime omanikuga telefoni teel ühendust ja 15 euri eest saime elektriühendusega koha kämpinguplatsil. Olime kämpingus ainsad kämpariga reisijad sel reedesel õhtul. Väraval asetsev hinnatabel näitas teenuse suviseks täishinnaks 35 eurot. Lapsed tundsid pärast pikka sõitu rõõmu batuudil hüppamisest.
Pasvalyse kämpingu kõrval asub staadion ja spordiväljak, kus me lastega pidasime õhtul maha perekondliku jalkavõistluse ning hiljem jalutasime pargis, mida kaunistavad vahvad puust tahutud kujud.
2. reisipäev. Leedu. Pasvalys. Poola
Piisonifarm Pašiliu strumbrynas
Peale hommikusööki koristasime asjad ja sõitsime edasi. Et mitte kohe hommikut alustada istumisega, vaid end füüsiliselt ka liigutada, guugeldasin kiiresti lähedalasuvaid turismikohti. Teele jäi Leedu piisonifarm (Pašiliu stumbrinas).
Tee piisoniparki oli üsna kehv ja ega me ei olnud ka päris kindlad, kas farm üldse praegusel aastaajal avatud on, siis hingasime kergendatult, kui kohale jõudes oli parklas veel paar autot. Peremees teavitas, et saame piisoneid näha, kuid piletiraha ta ei soovi – ei olevat hooaeg. Väravast saime 1 euro eest lunastada ämbritäie porgandeid ja suundusime aedikute poole.
Aedikutes oli kümmekond piisonit, nii väiksemaid piisonipoegi kui päris suuri piisonipulle. Infotahvlilt saime teada, et sajandeid tagasi elas Leedu metsades hulganiselt piisoneid, kuid põlluharimise ja salaküttimise tõttu piisonite arvukus vähenes drastiliselt ning nüüd leidub Leedus vabalt elavaid piisoneid ainult ühes looduspargis.
Piisonid krõmpsutasid porgandid kiirelt ära ja kaotasid meie vastu huvi. Mis seal ikka, jalutasime siis läbi metsavahelist loodusrada tagasi auto juurde.
Edasi suundusime Poola piiri poole. Nii kui piirilt üle saime, viskas matkaauto tabloole, et saame sõita veel 0 kilomeetrit. Päris teadmatusest see olukord muidugi ei tekkinud, aga pisut närvikõdi tekitas mäest üles sõit küll 🙂 Szypliszkis, mis on esimene asula peale Leedu-Poola piiriületust, olid kõik ümberkaudsed tanklad ja parklad rekkasid täis. Tanklani sõitsime nagu labürundis. Kogu see olustik seal oli üsna vastik, ümbrus oli räpane ja haisev, kaasa arvatud putka, kus tankimise eest tasuda. Paak täis, sõitsime ruttu edasi – kuigi lapsed juba nõudsid süüa, siis pikemalt seal peatuda küll ei tahtnud. Näit tablool näitas range 1001 km – sellist numbrit ei olnud me veel näinud, matkaauto keskmine kütusekulu 8,5 l/ 100 km kohta.
Poola-Leedu-Venemaa tripoint
Szypliszkist keerasime paremale Venemaa piiri poole, et üles otsida Poola kõrgemad sillad. Tulutult otsisime mõnd söögikohta, aga kuna olid pühad, siis ka kõik asutused kinni. Kui laste kisa läks juba tüütult suureks, siis tõmbasime tee äärde parklasse ja otsisin näljastele midagi kiiresti süüa. Kõht täis ja meel jälle hea, avastasin, et juhuslikult olime sattunud piiri äärde kohta, kus kohtuvad kolm riigipiiri, Poola, Venemaa ja Leedu.
Parklast lühikese jalutuskäigu kaugusel on monument, mis märgib kolme riigi piiri ehk tripointi. Poola riigil on selliseid kolme riigiga piirnevaid tripointe kokku 6. Postile sai läheneda vaid kolmveerandi ulatuses, sest posti Venemaapoolne külg oli piiretega takistatud, sinna territooriumile ei tohtinud minna ega selles suunas ka pildistada.
Kaksiksillad Mosty w Stanczykach
Sõitsime paarkümmend kilomeetrit edasi vaatama kaksiksildasid (Mosty w Stanczykach). Need sillad on Poola kõrgeimad sillad, mille kõrgus on 36 m ja pikkus ca 200 m. Sillad ehitati enne I maailmasõda raudteeühenduste rajamiseks, et ühendada Poola, Preisimaa ja Leedu linnad, aga poliitiline olukord muutus peale I maailmasõda ja edasine ehitus kaotas tähtsuse. Vahepeal lagunenud sillad on tänaseks taastatud ja külastajatele avatud. Sillad on tõesti kolossaalsed ja muljetavaldavalt võimsad. Pääs sildadele maksis 10 zlotti inimene.
Sidade lähedal asub uhke puitarhitektuuriga vaatetorn (Wieza widokowa – Stańczyki ), kust avaneb kaunis vaade kaksiksildadele ja järvele.
Goldap
Kui sildadel käidud, suundusime lähimasse suuremasse linna Goldap, et jääda sinna ööbima. Leidsime sobiva väiksema parkla kesklinna läheduses ja läksime veel veidikeseks linna peale jalutama. Hoolimata, et kõik asutused, poed ja kohvikud olid pühade tõttu suletud, jalutas linnaväljakul hulganiselt inimesi. Tegime keskplatsile tiiru peale ja haarasime ainsast lahtiolevast poest Poola maiustusi ning suundusime matkabussi õhtut veetma.
3. reisipäev. Poola lihavõttepühad. Mazuuria järved. Swieta Lipka.
Poola lihavõttepühad
Poolas algas Easter Sunday hommik. Poola on katoliiklik maa, siis lihavõtted on Poolas isegi suurem püha kui jõulud ja pühade tähistamine kestab pea nädal aega. Ülestõusmispühade jooksul järgitakse iidseid traditsioone ja kombeid, valmistutakse hoolikalt pühade tähistamiseks, käiakse kirikus jumateenistustel, süüakse pühadetoitu. Ka oma värvilised pühademunad viivad poolakad kirikusse, et lasta need õnnistada ning seejärel need pühadelauale söömiseks tõsta.
Kuna ilm oli ilus päikeseline, siis jalutasime meiegi tiiru linnas ja jälgisime poolakate pühadekombeid. Inimesed kogunesid parajasti kirikusse jumalateenistusele. Kiriku ümbrus oli kaunistatud roosi õielehtedega, pühadekujude ümbrus ehitud lillede ja küünaldega. Kirikusse suunduvad inimesed olid silmnähtavalt pidulikult riided ning valitses vaikne ja pühalik meeleolu. Oli väga huvitav osa saada nii olulisest sündmusest poolakate elus.
Mazuuria järvestik
Edasi sõitsime Masuuria järvedemaale (Pojezierze Mazurskie). Masuuria piirkonda on Poola üks kauneimaid piirkondi, seal on hulganisti järvi ja järvekesi, kokku üle 2000 veekogu. Järved on omavahel kanalitega ühendatud ja moodustavad Poola suurima veekogude kompleksi, mis hinnatud maailma üheks kaunimaks paigaks.
Poola loodus
Poola maastik on üldse väga ilus. Meie tee viis meid mööda kuppelmaastiku läbi väikeste külakeste ja põlispuudega palistatud käänuliste teede. Poolas on aprilli lõpp juba üsna kevadine, muru on roheline, metsa all valendavad ülased ja sinetavad sinililled, aedadest paistavad silma kollaste õitega forsüütia põõsad ning siinseal kauniõielised magnooliad. Just sellesama kevade ja soojuse ootuses plaanimegi meie oma kevadised reisid Euroopa poole, sest siin on loodus nädala-paari jagu Eestist ees ja peale pikka talveaega on mõnus nautida soojemat kliimat.
Poolas ringi liikudes püüavad minu tähelepanu hoolikalt pügatud puud ja põõsad, nii aedades, linnaväljakutel kui tee ääres. Koduaiad ja pargid on siin üldse kuidagi väga püüdlikult kujundatud, ohtralt on erinevaid okaspuid, ilusti kerasse või koonusesse lõigatud ja värvilisi lilli ning lõbusaid aiaskulptuure – kitsekesi, konni, päkapikke ja muidugi toonekurgi, mis on Poola rahvuslinnuks.
Meie jaoks on huvitav vaadelda teede äärde jäävaid riste ja Neitsi Maarja pühakujusid. Pühamud tähistavad poolakate jaoks kaitsepühakuid, kes on katoliiklikus Poolas väga olulisel kohal. Pühapaigad on kaunistatud uhkete küünlalaternatega, värviliste lillede ja lintidega.
Poola teed
Põgusalt ka paljukirutud Poola teedest. Valisime teadlikult liikumiseks pigem keskmiseid ja väiksemaid teid, mis looklevad läbi külade ja põldude. Teed on käänulised ja kitsad, tihtipeale tuleb teise auto vastutulles paremale teepeenrale tõmmata. Väga palju on kitsast puudevahelist alleed. Mõni lõik on auklik või muhklik, korduvalt asfaldiga lapitud, samas järgmine lõik ülisileda asfaldiga.
Kiirteid sõitsime tagasiteel. Viimastel aastatel on Poolas ehitatud väga palju kiirteid, mõnes kohas ei olnud isegi Google Maps tee-ehitusele järgi jõudnud ja näitas nagu me sõidaks ehitustandril. Kiirteemaksu tasusime ühel kiirteel Gdanskist Malborki. Ummikuid ei olnud, vaid ühel korral tipptunni ajal linna sissesõidul kulgesime pikas autokolonnis.
Tegime peatuse Giźycko linnas. Kõigepealt kostitasime end kohvi ja valiku suurepäraste Poola kookidega ning seejärel jalutasime mööda linnatänavaid sillale, kus avanes vaade järvele.
Selgeks said esimesed poolakeelsed sõnad Dzień dobry! (tere!), lody (jäätis) ja gofry (vahvlid). Lasime heamaitsta kohalike seas populaarsetel paksudel vahvlitel vahukoorega ja pehmel masinajäätisel swirleka. Ilmselgelt poolakad armastavad jäätist. Jäätise ja vahvliputkasid on Poolas silmatorkavalt palju ja need on avatud ka siis kui teised asutused on linnas juba suletud.
Giźyckost sõitsime Ketrzyni linna poole. Samale teele jääb ka Hitleri kurikuulus peidupaik ehk Hundikoobas. Oleme seal kunagi juba käinud, seepärast sinna seekord enam ei sõitnud, vaid sõitsime Ketrzynist edasi Swieta Lipka suunas. Meie varasema Poola külastuse kohta saab täpsemalt lugeda SIIT.
Swieta Lipka klooster
Väikeses Swieta Lipka külas asub kuulus jesuuutide klooster (Sanktuarium maryjne Święta Lipka), mis on katoliiklus Poolas üks tähtsamaid palverännakute sihtkohti.
Neitsi Maarjale pühendatud kirik on nime saanud pärnapuust voolitud Neitsi Maarja kuju järgi. Pühamu on tõesti võimas, tõeliselt rikkalik barokkarhidektuur uhkete tornide, skulptuuride ja dekoratsioonidega.
Kiriku sisemus on samuti suursugune – kaarjad võlvlaed, rikkalikud ornamendid ning kaunid maalingud seintel ja laes. Svieta Lipka Basiilika suurimaks vaatamisväärsuseks peetakse uhket barokkorelit, kus muusika mängides liiguvad inglikujud ja erinevad muusikainstrumendid. Meie õnneks saabusime kirikusse just hetkel kui üks jumalateenistus oli lõppenud ja järgmiseks algas orelimäng. Huvitav komme on, et orel jääb istudes meie selja taha ja orelimängu tuleb jälgida vaadates üle õla endast tahapoole. Väga võimas ja meeldejääv kogemus.
Austasime kiriku palvet sees mitte pildistada.
Täna õhtul liitus meiega teinegi reisiseltkond, seepärast me edasi ei kiirustanud, vaid otsustasime Swieta Lipkasse ööbima jääda. Aega parajaks tehes uudistasime suveniirilette, jalutasime külakese väikestel tänavatel ja tegime tiiru ümber kiriku kulgeval metsarajal. Kusjuures päris mitmed kohalikud tulid peale jumalateenistust samuti metsarajale jalutama ja järve äärde jalutama ning kaunist kevadilma nautima.
Ööbimiseks parkisime matkaauto kiriku ja järve vahelisele suurele parkimisalale. Kui tavaliselt on sellised suured parklad kummivilistajate öised lemmikkohad, kus rahulikku ööund ei saa, siis seekord lootsime, et kuna tegemist on nö püha paigaga, siis öösel siia keegi kihutama ei tule. Õnneks meie vaist meid ei petnud ja öö möödus turvaliselt. Kohalikud viinamehed kogunesid hoopis teiselepoole kirikut põõsaste taha pühasid tähistama 🙂
4. reisipäev. Elblagi kanal
Hommik oli taaskord päikesepaisteline ja nii soe, et kohe ärgates sai bussiaknad lahti lükata ja värsket kevadõhku tunda.
Tänane plaan oli jõuda Elblagi. Teel tegime peatuse linnas Stare Miasa, kus ainuke lahtiolev asutus oli jäätisekohvik (ma ju ütlesin, et poolakad armastavad jäätist :)). Kostitasime end kõige suuremate jäätistega ja kogu see lõbu, 5 jäätist, läks maksma alla 6 euro – Eestis ma küll nii vähe viie jäätise eest ei ole maksnud. Seejärel jalutasime jõe äärde rajatud pargialale, kus juba hulganisti linnarahvast aega veetis ja päikeselist ilma nautis. Kohe näha, et inimestel on pühadeaeg ja vabad päevad, mida veedeti koos perega.
Elblagi kanal (Kanał Elbląski)
Jätkus sõit Elblagi poole, et vaadata üle Poola unikaalne veeteede ühendussüsteem, kus mingis osas pidavat laevad lausa mööda maad sõitma. Teinud küll eeltööd, ei saanud me siiski päris täpselt aru, kus see üleveokoht asuma peaks – viidad küll näitasid piki jõge, aga autoga sinna sõita ei tohtinud. Hiljem sain skeemi uurides selgeks, et neid kanali üleveo kohti on mitmeid. Meie käisime kohas nimega Jelenie.
Elblagi kanal kujutab endast unikaalset Lääne-Masuuria järvi ja Balti merd ühendavat veeteed. Eriline veesüsteem on tingitud järvede veetasemete erinevusest, mis võib olla kuni 100 meetrit ning on seetõttu lahendatud lüüside ja üleveoteede süsteemi abil. Kanalid on kohati nii kitsad, et korraga mahub kanalis sõitma ainult üks laev. Vastutulevast laevast saab mööduda kuival maal, kus laevu tiritakse trossidega mööda relsse. Vanasti kasutati kanalit kaubaveoks, viimastel aastakümnetel sõidavad kanalil vaid lõbusõidulaevad.
Kui see imesüsteem vaadatud, võtsime suuna Elblagi linna poole.
Täna olime üsna pikalt sõitnud ja lõpuks Elblagi jõudes andis väsimus juba korralikult tunda. Ei viitsinudki enam linna peale jalutama minna, vaid hakkasime ööbimiseks kämpingut otsima. Linna üksainus kämping oli suletud, aga Elblagist ca 30 km kaugusel Stegnas näitas mitu kämpingut, pealegi plaanisime järgmisel päeval külastada sealt mõne kilomeetri kaugusele jäävat Stutthufi muuseumi.
Stegna. Jantar
Stegna on mere ääres asuv väike kuurtortlinn, kus mereäärde viiv tee on täis suuremaid ja väiksemaid majutusasutusi, hotelle ja kämpinguid – kohe nagu eraldi linnaosa. Meie kahjuks olid kõik kämpingud aprillis alles suletud, kuigi Googles reklaamisid ettevõtted end kui avatud olevat. Rannas aga valitses tõeline melu – parkla autosid täis, rohkelt inimesi nii kohvikutes kui rannas – jäigi arusaamatuks mida need inimesed rannas tegid, sest ilm oli üsna külm ja tuuline, aga inimesed jalutasid rannas ja einestasid rannakohvikus – ilmselt siis ikkagi tähistasid pühasid ja vabu päevi. Jalutasime ka siis veidike seal ringi, lihtsalt uudishimust, aga ilm oli kõledalt tuuline, siis üsna pea läksime matkabussi tagasi. Kahjuks oli suur rahvamass endast maha jätnud hunniku prügi, nii et kõik prügikastid ajasid üle ja see jättis ebameeldivalt räpaka mulje. Seetõttu otsustasime, et sinnakanti me ööbima ei jää.
Tiirutasime jupp aega mööda kohalikke külasid ja tänavaid enne kui lähedalasuvas asulas Jantar ühe väikese veesilma ääres peatumiskoha leidsime.
Siis aga juhtus midagi mis esialgu päris ära ehmatas. Nimelt nii kui auto ära parkisime, kõlas üle linna häiresireen ja veidi peale seda kihutas meist mööda mitu päästeautot. Arvestades toimuvaid maailmasündmuseid, oli valju sireen minu jaoks üsnagi hirmuäratav, aga õnneks leidsin guugeldades olukorrale kiiresti selgitava vastuse – nimelt antakse Poolas mõnedes külades häiresignaali vabatahtlikele päästjatele ohuolukorrast teavitamiseks. Nii trehvaski sireen just meie sealviibimise ajal ja õhtune väsimus lisas olukorrale veel ekstra pinevust.
Niimoodi siis lõppes meie neljas reisipäev. Õhtu lõpuks peab nentima, et sõidetud sai sel päeval liiga palju ja parema meelega oleks võinud rohkem ringi vaadata. Õnneks homme jälle uus põnev päev.
5. reisipäev. Gdansk
Hommikul tegime siiski eelmise päeva plaanid ringi. Jätsime Stutthufi muuseumi seekord vahele – liiga masendav oleks selle külastamine olnud, ei soovinud meeleolu muserdada ja võtsime suuna Gdanski peale.
Sõitsime mõni kilomeeter edasi väikesesse Mikoszewo sadamasse Wisla jõe äärde, kus pidi käima parv üle jõe. See parv on midagi meie Kavastu parve sarnast, aga tunduvalt suurem. Infotahvlilt saime teada, et kahjuks algavad praamisõidud alles 29.aprillil, nii et seekord jäi meil see lõbu ära ja sõit Gdanskisse jätkus üle maanteesilla.
Gdansk
Gdanskisse jõudes parkisime auto turuhoone lähedale tänavale. Parkimine üheks tunniks maksis 4,5 zlotti, maksta saab nii sularahas kui kaardiga.
Gdansk on üks Põhja-Euroopa värvikamaid linnu ja tõeline turistide meka. Toretsev vanalinn annab aimu omaaegse hansalinna tähtsusest ja jõukusest. Hoolimata arvukatest sõdadest, on vanalinn hoolikalt taastatud, nii et tänapäeval peetakse Gdanski vanalinna üheks Läänemere kaunimaks.
Jalutasime läbi ajaloolise vanalinna tänavaid Kuldse Värava (Golden Gate) juurde ja mööda Pikal Turul (Dluga) kulgevat Kuningate teekonda, kust omal ajal sõitsid linna sisse valitsejad, tänava ääres tervitamas linnarahvas. Imetlesime Gdanski vanalinna kohal troonivat Püha Maarja kirikut (Bazylika Mariacka), mis on Euroopa suurim telliskividest laotud keskaegne kirik. Põikasime sisse ka nn merevaigutänavale Mariacka tänavale, kus on letid kaunite merevaigust tehtud ehete ja nipsesemetega. Lapsed uudistasid Musta Pärli lõbusõidulaeva ja tiirutasid vahva karuselliga.
Peale paaritunnist jalutamist maandusime ühte pisikesse nurgakohvikusse, et jalga puhata ja veidi keha kinnitada.
Äramärkimist väärivad turuhoone kõrvalt putkast ostetud tseburekid, mis olid ühed parimad, mis ma elus söönud olen. Kui sinnakanti satute, siis proovide kindlasti ära!
Hiljem tegime tiiru peale kohalikule suurimale kaubandusele Forum Gdansk, täiendasime toiduvarusid hiigelsuures Auchanis ning õhtu hakul võtsime suuna Hel’i poolsaarele.
Hel asub Gdanskist 100 km kaugusel. Kahjuks jäime täna aja planeerimisega veidi hätta ja jõudsime Hel’i alles pimedas, mis omakorda tegi keeruliseks ööbimiskoha leidmise. Naguu eelmised päevad on näidanud, ei ole turismihooaeg aprillis veel avatud ja kämpingud on suletud. Parkisime endid siis ühe poe parklasse, lootuses, et öösel väga tihedat liiklust tänaval ei ole.
6. reisipäev. Hel’i poolsaar. Fokarium.
Hommikul arkasime matkabussi ümber kõlavate töömeeste kõneluse peale – uurides, et ega me nüüd kellelegi ette ei jää, selgus, et meie kõrvale platsile asuti püstitama suurt lava või telki või midagi sellist. Õnneks me ehitusmeestele ette ei jäänud.
Hel
Tänane plaan oli päeva esimeses pooles tutvuda Hel’i linnaga, käia Fokariumis ja õhtul tagasi Gdanski poole sõita – ajaliselt poleks muidu välja vedanud.
Hel poolsaar Poola põhjarannikul ulatub 35 km kaarena Läänemerre, poolsaare laius on kohati vaid 300 m kuni 3 km. Poolsaar on ridamisi täis väikeseid linnu ja asulaid, poolsaare põhjapoolne äär rohkem metsikumate luidetega. Saare tipus asuv Hel’i asula on suvel populaarne kuurort.
Jalutasime Hel’i promenaadil, imetlesime kaunist valget Neptuni skulptuuri, värvilisi laevu sadamai ääres, merevaigust majaka installatsiooni ning uudistasime läbi need üksikud suveniiripoed, mis avatud olid. Võisime vaid ette kujutada milline melu ja sumin siin suveperioodil toimub. Praegu seisid suletud akendega putkad ridamisi suletud restoranide ja kohvikutega.
Hel’is asub Läänemere suurim hallhüljeste uurimiskeskus ja varjupaik Fokarium. Fokaariumis saime näha hülgeid ja etendust, kus treenerid meelitasid hülgeid tegema trikke. Etendust saatis poolakeelne jutt, millest meie kahjuks midagi aru ei saanud, kahjuks ei olnud ka ühtegi ingliskeelset brožüüri ega infotahvlit. Sissepääs maksis 10 zlotti inimene. Etendused toimused päevas kahel korral kell 11 ja kell 14.
Fokariumi suveniiripoes, kus tahtsin uurida sissepääsu kohta, kohtasin üht ja ainust poolakat, kes keeldus minust aru saamast. Ei sobinud ei inglise ega vene keel. Kui see üks erand välja arvata, on kõik poolakad olnud altid suhtlema ja oleme kenasti kõik asjad räägitud saanud.
Pealelõunal asusime tagasiteele Gdanski poole, et homme olla valmis Gdanski loomaaeda minekuks. Poolsaare tee ääres imestasime tee-äärsete kämpingute üle, kus seisis kümneid ja kümneid karavane reas – kes ja millal neid kasutab või on need nn suvekodud, jäigi mõistatuseks.
Sopot
Täna otsustasime peatuda juba tuttavas kämpingus Sopoti mere ääres. Kämping PARK45 (Park45 Camping & resort) asub mere ääres ja on mõne kilomeetri kaugusel kesklinnast. Oleme siin kämpingus peatunud ka meie eelmisel Poola reisi ajal ja see koht jättis meile väga hea mulje. Peale meie parkisid kämpingus veel kümmekond autot ja ruumi oli lahedalt. Ööbimine ilma elektrita maksis 115 zlotti (ca 25 eur).
Veetsime mõnusa õhtu Sopotis, grillisime ja puhkasime, hiljem tegime jalutuskäigu mere ääres.
7. reisipäev. Sopot. Gdanski loomaaed.
Öö kämpinus möödus mõnusa sumeda merekohina saatel, mis summutas mööduvate autode müra. Aiaga piiratud kämpingus tunned end ikka turvalisemalt kui suvalises kohas peatudes, see on kindlasti üks kämpingute suur eelis. Kui muidu tundus PARK45 kämping korralik ja Ilus, siis puhta vee tankimisel me ikka üllatusime. Nimelt ei töötanud mitte ükski välikraan – sest “not season” – ja vett paluti võtta voolikuga wc akna kaudu :D. Päris koomiline olukord, sest meie saime küll hakkama, aga ma tõesti ei kujuta ette, et üks korralik wohnmobiliiga reisiv saksa vanapaar võtaks niimoodi akna kaudu vett 🙂
Sopot
Ennelõunal tegime kiire põike Sopoti kesklinna.
Sopot on Gdanski külje all asuv kuurortlinn. Vanemad inimesed teavad Sopotit ehk siin omal ajal toimunud rahvusvahelise laulufestivali järgi, meie põlvkond enam mitte nii väga. Täna on see tuntud rannapuhkuse koht.
Kõigepealt suundusime kuulsat kõverat maja (Krzywy domek) vaatama – on ikka naljakas küll, maja justkui virvendaks silme ees 🙂
Kõvera maja juurest jalutasime mööda väljakut edasi mere poole ja muudkui ahhetasime – nii suursugune ja uhke on Sopoti südalinn – milline arhidektuur, millised majad ja milline haljastus!
Jalutades üle väljaku jõudsime maailmakuulsa muuli juurde (Molo w Sopocie). Tegemist on Euroopa pikima puidust ehitatud muuliga, pikkus 511,5 meetrit. Muuli lõpus asub terve muuli ulatuses pikk valge pink, mille kohta jäi kuskilt meelde, et see kandideeris maailma pikima pingina Guinessi rekordile. Sissepääs muulile on tasuline, maksis 4,5 zlotti inimene.
Võin vaid ette kujutada suvist elu siin kuurorti südames. Sopoti kesklinna soovitan igaljuhul tulla, sest see on imekaunis.
Gdanski loomaaed
Edasi sõitsime Gdanski loomaaeda (Oliwa Gdansk Zoo), mis asub Sopotist mõne kilomeetri kaugusel Gdanski põhjapoolses linnaosas Oliwas.
Gdanski Zoo on Poola suurim loomaaed, kus võib näha pea 200 erinevat liiki ja kokku pea 1000 looma. Loomadele on suured vabad alad, mille ümber kulgevad jalutusteed, lisaks mänguväljakud ja piknikualad. Kogu selle ala läbi jalutamine võttis meil pea 3 tundi ja rohkem kui 12 000 sammu. Meie lemmikud oli kaelkirjakud, lõvid, laamad ja dinosaurused 🙂 Viimane ei ole nali, sest dinosauruste park on loomaaias täitsa olemas.
Loomaaiast lahkudes lõid meil jalad juba tuld ja ilma pikema jututa olid kõik nõus oma kohale istuma ja turvavööd peale tõmbama. Kuigi esiti plaanisime täna veel Malborki lossi jõuda, mis on Gdanskist tunniajase sõidu kaugusel, siis oli selge, et täna me õigeks ajaks kohale ei jõua, sest loss suletakse kell 16 (hiljem selgus, et piletimüük lõpetatakse juba tund enne sulgemist). Otsustasime ikkagi Malborki ära sõita ja lossikülastuse homseks jätta. Tegime teel veel põgusa peatuse kohalikus ehituspoes Leroy Merlin ja seejärel sõitsime Malborki. Ühel teelõigul Malbork-Gdansk tuli tasuda kiireteemaks, mille suurus sõltub sõiduki suurusest ja läbitud teekonna pikkusest.
Malborki jõudsime õhtu hakul ja tegelesime kõigepealt parkimiskoha otsimisega. Kohe Malborki lossi ees on suur tasuline parkla, mille jätsime nö varuvarinadiks kui muud ei leia. Tegime tiiru sadamas, kus kohapeal selgus, et sissesõit on keelatud. Kõrval asuv kämping ei olnud ka midagi erilist. Lõpuks jõudsime tagasi lossi juurde ja Google Mapsist märkasime väikest parkimisplatsi kõrvaltänava ääres. See oli üle ootuste hea koht parkimiseks – keskuse lähedal, aga peatänavalt eemal. Parkimisplats asus ühe kultuurikeskuse ees ja sealt avanes kaunis vaade alla Nogati jõele.
Õhtul käisime õhtusöögil kohalikus restauracjas Karolinka, kus lõpuks õnnestus ära maitsta Poola rahuslikud toidud nagu žurek ja kotlette, magustoiduks ühed suured šokolaadikreemiga swirlekad 🙂
Meie reisipäevad nii tempokad, et õhtul kukuvad kõik voodisse ja täna sai veel eriti palju kõnnitud, kuid sel õhtul und ei tulnud. Ilmselt oli selles süüdi liiga suur ja liiga hiline õhtusöök.
8. reisipäev. Malborki loss
Kõrvalasuva objekti ehitusmehed hakkasid juba hommikul 7 ajal kolistama. Olid ju poolakad mitu päeva pühasid pidanud ja ju siis tuli tööplaaniga järje peale saada ning juba varakult päeva alustada.
Meie tänaseks ja ühtlasi reisi viimaseks “plaanipäraseks” vaatamisväärsuseks oli Malborkis asuv linnus.
Malborki linnus
Malborki linnus (Zamek Malbork) on üks maailma suurim tellistest keskaegne linnus, kuuludes UNESCO maailmapärandi nimekirja. Võimas Malborki linnus koosneb kolmest üksteise sisse ehitatud kindlusest, mille ehitus algas 13. sajandil.
Linnuse esimeses kindluses saab niisama ringi jalutada, kindlusesse sissepääs on tasuline (perepilet maksis 200 zlotti). Kuigi võiks arvata, et eks ta üks järjekordne “tüüpiline ehitis” ole, aga meie kogemuse põhjal tasub kindlusesse kindlasti sisse minna. Kõik see on niivõrd uhke ja eriline, tõeline keskaegse ehituskunsti meistriteos. Saab käia linnuse hoovides, kitsastest kivist keerdtreppidest minna läbi uhkete võlvkaartega ja marmorsammastega saalide, kus vaadelda näituseid ja väljapanekuid ning keskaegseid seina- ja laemaalinguid, kujutledes keskaegset elu seal müüride vahel. Linnuses jalutavad ringi ajastutruult riietatud giidid, kes viivad läbi ekskursioone. Omapead uitajate jaoks on erinevates keeltes audiogiid.
Jalutades kindluse ruumides jäi silma, et igas ruumis istus üks mammi, kes inimeste saabudes oma ruumist välja tormas, et meid vaid vaikselt tervitada. Kas nad olid seal siis valve eesmärgil või giidina, ei tea, sest enamus inimesi jalutas audiogiidi saatel.
Malborki kindluses käidud, alustasime matkaautoga koduteed, eesmärgiga jõuda täna Leetu, seal ööbida ja homme Eestisse sõita. Ees ootas pikk sõidupäev. Valisime tagasiteeks kilometraažilt küll pikema, aga ajaliselt kiirema kiirtee S16, mis kulges trajektooril Elblag-Ostroda-Olsztyn-Giźycko-Suwalki. Kogemata keerasime õigelt marsruudilt maha ja saime siiski veel sõita ka väiksemaid looklevaid teid Poola külade vahel.
Suwalki Biedronkas lõime laiaks viimased zlotid ning juba kümmekond kilomeetrit hiljem olime taas Leedus. Ümbrus muutus kohe silmnähtavalt – uhkeldavad kivimajad asendusid meile omaste tagasihoidlike puitmajadega ja metsad halli raagus võsaga.
Sõitsime hilise õhtutunnini kuni lapsed tahtsid ära magama minna. Keerasime teelt maha Vandžiogala asulasse ja kuna väljas oli täiesti pime, siis peatusime esimeses väikeses parklas. Koht osutus väga mõnusaks, tänav oli vaikne, autosid ei sõitnud ja ööuni mõnusalt kosutav. Märkisin selle koha ka Park4night äppi.
9. reisipäev. Leedu-Läti-Eesti
Öö läbi oli vihma sadanud, ka hommik oli hall ja vihmane. Samas vihmane ilm oli sõitmiseks hea ja sõita tuli jällegi palju, pea 500 km oli jäänud Tartuni.
Nüüd tuli meile teel vastu juba hulganisti Eesti numbritega matkaautosid – alanud oli ju kevadine koolivaheaeg.
Lätis Bauskas tegime esimese pausi peale paaritunnist sõitu. Tegime raekoja ümbruses jalutuskäigu, et selga sirutada ja vaatasime raekojast välja astunud värske noorpaari õnnitlemist. Istusime tänavaäärsesse kohvikusse Taverna, kus tahtsime tassi kohvi võtta, aga lõppes see ikka suurema söömaga. Kõik toidud olid superhead – külastage seda kohta kui Bauskast läbi sõidate! Nautisime hulk aega kihisevat Läti kvassi ja mõnusat sooja kevadpäikest kuni lõpuks oli aeg edasi sõita.
Veel mõned sõidutunnid, traditsiooniline peatus Valmieramuižas ning olimegi taas kodus.
Kokkuvõte autoreisist Poola
9 päevaga läbisime 2350 km, matkaauto keskmine kütusekulu 9,4 l 100 km kohta, gaasi kulus 1 balooni jagu (küte oli sisse lülitatud).
Reisiga jäime taaskord väga rahule – nägime tohutult palju, Poola ilusat loodust, kauneid kuurorteid, uhkeid kirikuid ja kindlusi – päris mitmeid neist vaatamisväärsustest iseloomustavad sõnad “Poola suurim”, “maailma kaunim” või “Euroopa vanim”. Erilisemad olid meie jaoks Mosty w Stanczykach kaksiksillad, Svieta Lipka kirik ja Sopoti linn, lastele meeldis Gdanski loomaaed. Loomulikult meeldisid meile ka Poola odavad hinnad 🙂 Seega, jah, Poola on avastamist väärt!
Vaata ka Poola reisi pildigaleriid meie
2 comments
Comments are closed.