Perereis matkaautoga Euroopasse aprillis 2019

Perereis matkaautoga Euroopasse aprillis 2019

Paar kuud tagasi tegime plaani reisida aprilli lõpus perega matkaautoga läbi Läti-Leedu- Poola- Saksamaa-Taani- Rootsi. Aega on meil 10 päeva.

Reisiseltskond koosneb kahest täiskasvanust ja kolmest lapsest (2 a, 5 a ja 7 a). Plaanime sõita paraja tempoga, ca 300 km päevas ja mitte üle 2-3 tunni järjest. Tasulistes karavanide kämpingutes plaanime peatuda üle 2-3 päeva, muul ajal peatume endale sobivates kohtades.

Matkaautos on olemas köögivarustus, külmkapp ja pliit, telekas koos dvd mängijaga, wc ning kõik mugavused pesemiseks ja ööbimiseks. Samuti grill, välilaud ja toolid õues istumiseks. Kaasa võtame vaid riided, toiduained, lastele tõukerattad ja jalutuskäru, sõidu ajaks mõned mänguasjad, kaardimängud ja joonistamisvahendid.

Läti ja Leedu

Pakkisime asjad autosse ja sõitsime Tartust välja kolmapäeval, 17. aprilli, õhtul kell 17. Riia lähistele jõudsime kella 20 ajal. Kui muidu oleme alati sõitnud läbi Riia, siis seekord keerasime enne Riiat suunaviitade järgi Kaunase poole ja vältisime Riia linna läbimist. Jäime ööbima Daugava jões asuvale Dole saare loodusparki (Dolessalas dabas parks).

Parkisime end Daugava muusemi parklasse, mis oli kõrval suurest maanteest ja autode mürast. Tegime kiire õhtusöögi, lapsed mängisid õues kuni pimedaks läks, seejärel sättisime magama. Mahume kenasti magama – auto tagaosas on lai voodi kolmele inimesele, ees kaheinimese voodi. Esimese päeva sõit oli 250 km.

Neljapäeval, 18. aprillil, peale hommikusööki vaatasime pisut ümbruses ringi, seejärel sõitsime tuldud teed tagasi suurele maanteele, kus tegime veel kiire peatuse Dole tammi ääres, et vaadata Daugava jõge. Võtsime suuna Leedu poole ja sealt edasi Poola suunas, tehes vahepeal ühe kiire tanklapeatuse. Siinkohal oli meeldiv tõdeda, et matkaauto kütusekulu oli vaid 8,4 l / 100 km kohta. Tankisime paagi täis ja jätkasime teekonda. Päevas oleme plaaninud läbida 250-300 km, vaid Läti ja Leedu plaanime läbida rohkemate kilomeetrite arvelt.

Poola

Poola piiril saime esimest korda veeta kümmekond minutit ummikus, kuna olid teetööd.

Mõnikümmend kilomeetrit Poola piirist asuvas Suwalki linnas tegime pikema peatuse. Kuna me lõunasöök oli vahele jäänud, tegime esmalt matkabussis korraliku söögi, et seejärel suunduda linna jalgu sirutama. Jalutasime keskväljakul, nautisime purskkaevude veemängu ja sõime jäätist.

Kuna kell oli veel üsna vähe, et ööbimiskohta otsida, pidasime targemaks edasi sõita. Lapsed suikusid kohe unne, meie nautisime sõitu läbi kevadise Poola. Meie lahkudes oli Eestis jahe ilm ja alles esimesed kevademärgid. Poolas aga oli ilm päikseline, mõnusad 19 soojakraadi, muru haljendas ja metsa all õitsesid ülased. Tee lookles läbi metsade ja mägede, läbi väikeste külade ja asulate, pakkudes kauneid loodusvaateid. Peale tunniajast sõitu hakkasime otsima kohta ööbimiseks, aga mida rohkem edasi, seda võimatum see tundus. Lihtsalt ei olnud ühtegi sobivat kohta tee ääres.

Lõpuks jõudsime linna nimega Ketrzyn. Kuna selja taga oli pikk sõidupäev, siis olime valmis esimesse vähegi sobivasse parklasse keerama. Õnneks oli leidsime kohe sobiva koha, milleks oli parkla järve ääres (Jezioro Ketrzyńskie). Parkisime auto ära ja läksime ümber järve jalutama ning ümbrust uudistama. Ketrzyn meenutas väga saksa väikelinna koos oma punaste telliskatuste ja heledate kivimajadega, jättes kauni ja rahuliku väikelinna mulje.

Tagasiteel leidsime teises järve küljes veel parema parkimiskoha, mille kõrval oli suur laste mänguväljak. Mõeldud-tehtud – parkisime auto ümber. Kuigi valitud koht oli keset linna tänava ääres, tundus liiklus üsna vaikne ja õnneks kuni hommikuni sõitsid mööda vaid üksikud autod. Lapsed mängisid kuni pimeda saabumiseni mänguväljakul ja hakkasime seejärel magama sättima. Täna läbisime 500 km.

Reedel,  19. aprilli, varahommikul oli kuulda kirikukellade löömist ja prügiauto kolistamist, aga väsinud reisiselle see ei häirinud. Peale hommikueinet, veetsime veel veidi aega mänguväljakul ja seejärel suundusime 9 km kaugusele Hundikoobast (Wolf’sLair / Wolfsschanze) vaatama. Lapsed olid veidi hirmul hundiga kohtumise ees, aga kohapeal selgus, et selleks ei ole üldse põhjust. Hundikoobas on tegelikult Hitleri punkri varemed, kus ta end varjas 1940.ndatel. Hundikoopa territooriumil käis ettevalmistav ehitustegevus eelseisvaks turismihooajaks ja peale meie oli parklas vaid mõned autod. Piletid läksid maksma 17,5 eurot (2 täiskasvanut ja 3 last). Kuigi eeltöö põhjal arvasime ees ootavat vaid ühe vana punkri, siis kohapeal selgus, et territoorium on üsna suur. Mööda kevadist metsaalust jalutades kulgesime ühest lagunenud varemest teiseni. Kuigi kohapeal olid inglisekeelsed viidad, siis ilmselt koos giidiga oleks neid radu palju huvitavam läbida.

Korra plaanisime minna ka Hundikoopa lähedal asuvasse teemaparki Mazurlandia, aga sealt mööda sõites tundus kogu pargi olemine vana ja väsinud ning kuna parklas autosid ei olnud, siis ilmselt oli park hoopistükis suletud. Võtsime suuna Elbagi peale. Elbagis tahtsime näha laevade vedamist Elbagi kanalisse, aga kuna lapsed magasid, kasutasime seda aega hoopis sõitmiseks. Söömas käisime ühes kenas teeäärses kohas, kus kõik tellitud toidud oli hiiglaslikud portsud ja hinnad meie mõistes muidugi odavad.

Olles kõhud täis söönud, sõitsime edasi Gdanksi suunas. Samuti vajas auto veepaak täitmist, et juhuks kui me ööbimiseks karavaniparki ei leia, saame ikkagi õhtul duši all käia, aga paraku ei leidu igas tanklas veekraani ja nii me 3-4 tanklat niisama läbi sõitsime. Samal ajal otsisime ööbimiseks GoogleMapsi abil karavaniparki. Gdanski lähedal asuval poolsaarel (Wyspa Sobieszewska) oli kaardi järgi 3 karavaniparklat, kuid kohapeal selgus, et märgitud kohas midagi sellist ei leidunud või ei olnud hooajaks veel avatud. Lõpuks jõudsime karavanipargi viitade järgi ühe hotelli parklasse, sest viidatud karavanipark oli suletud ja parkisime end hotelli kõrvale. Kuna oli juba hämardumas, siis ümbrust uurima ei läinud, vaid veetsime õhtut matkabussis juues kakaod ja vaadates filmi. Õues näitas vaid 6 soojakraadi. Keerasime bussi sisetemperatuuri soojemaks ja sättisime magama. Täna sõitsime 320 km.

Laupäeval, 20. aprilli, hommikul avanes kaunis vaade männimetsale, linnud laulsid ja kaugemalt kostis mõnusat merekohinat. Tervisesportlased tegid hommikujooksu ja kui olime oma pannkoogid ära söönud, suundusime ka ise ranna poole. Rand (The Gdańsk-Orle beach) on imeilusa peene liivaga ja väga puhas rand. Veetsime tükk aega nautides pehmet liiva ja lainetavat merd. Meie lahkudes suundus ranna poole üha rohkem inimesi. Hiljem googeldades selgus, et see rand on pärjatud Blue Flag 2018 tiitliga ja hinnatud kui puhtaim ja ohutuim rand. Seega suvel tasuks kindlasti külastada.

Hakkasime sõitma Gdanski poole. Täna palju sõita ei plaaninud, vaid pigem liikuda Gdanski, Sopoti ja Gnydia piirkonnas.

Gdanskis parkisime kohe jõe äärde kesklinna. Parkimistasu kohta uurides selgus, et nädalavahetusel on parkimine tasuta. Lapsed märkasid kohe muinasjutulist karusselli, nii et sinna me suundusimegi. Karusselli pilet maksis 10 zlotti.

Karusellitiirud tehtud, kõndisime edasi ja kohe nägime kurikuulsat piraadilaeva, mis on täpselt nagu Kariibimere Piraatide “Must Pärl”.

Kuna laev oli kohe-kohe väljumas ja rahvast täis, ei hakanud me sellele trügima, vaid otsustasime hoopis vaaterattaga sõitma minna. Et teisele poole kallast saada, tuli minna üle silla. Aga sild oli piraadilaeva liikumise tõttu üles tõstetud, nii et saime kümmekond minutit oodata kuni sild jälle alla lastakse.

Vaateratta 15-minutiline sõit maksis 28 zlotti täiskasvanu ja 18 zlotti laps. Vaaterattaga sõit oli igati vahva elamus, pakkudes kaunist vaadet Gdanski linnale.

Gdanki kesklinnas on valdavalt punastest tellistest majad ja seal asub Euroopa suurim punastest tellistest kirik (Gdanski Maarja kirik / Bazylika mariacka gdansk). Kui vaaterattalt maha tulime, tõsteti sild kahjuks just meie nina alt üles ja pidime seetõttu pool tundi aega parajaks tegema.

Gdanski muuseumi juurest liikus väike praam teisele poole kallast. See oli küll tasuline, kuid maksis vaid 1,5 zlotti täiskasvanu (lapsed tasuta) ja sellega saime kiiresti jälle teisele kaldale tagasi. Olles varem märganud üht hubast kohvikut, suundusimegi sinna kerget kehakinnitust võtma. Vahepeal tegime kiired plaanid ülejäänud päevaks ja otsustasime ära käia lähedal Gnydia Akwaariumis. Gdansk, Sopot ja Gnydia asuvas üksteisele nii lähedal, et tegelikult me sõitsimegi koguaeg nagu ühes linnas. Akwaarium asus pika promenaadtänava lõpus, mida ääristasid turistidele mõeldud suveniiriputkad ja söögikohad.

Rahvast liikus promenaadil väga palju. Alguses tundus küll, et parkimiskohta leida on võimatu, aga lõppu jõudes oli vabu kohti üsna mitu, nii et saime parkida otse Akwariumi ette. Parkimine oli tasuta. Akwariumi perepilet maksis 64 zlotti. Sees olid mitmel korrusel erinevaid väljapanekuid ja akvaariumeid mereloomade ja kaladega, kõrval lisaks poolekeelsele ka inglisekeelne tekst. Midagi erilist akvaarium siiski ei olnud, aga ära tasus ikka käia.

Akwaariumist lahkudes otsisime GoogleMapsi abil kämpingukohta. GoogleMaps juhatas meid Sopotisse Park 45 karavaniparki. Pöidlaid pihus hoides, et see kämping nüüd jälle suletud ei oleks nagu eile mitmes kohas juhtus, sõitsime Sopotisse. Õnneks oli kämping avatud ja tundus üsna uus ja kaasaegne.

Kohapeal oli juba mitmeid matkabusse ja puhkajaid. Öö maksis 18 eurot. Võisime valida endale sobiva koha, täitsime matkabussi paagi veega ja ühendasime elektri. Nii saime kõik elektrit vajavad seadmed laadima panna.

Peale õhtusööki tegime ümbruskonnas väikese tiiru. Sopot asub mere ääres ja on poolakate armastatud kuurortlinn koos ilusa liivarannaga. Mereäärne on palistatud korralike kergliiklusteedega ja seal jalutas õhtul üsna palju inimesi, kuigi ilm oli pigem juba jahe (12 kraadi).

Viimased mängud veel kämpingu mänguväljakul ja oligi aeg magama sättida. Täna sõitsime vaid 50 km.

Pühapäeval, 21. aprilli, hommikul tervitas meid päikseline kevadpäev. Poola on sügavalt usklik regioon ja seetõttu on lihavõttepühad siin ühed tähtsamad. Easter Sunday ja Monday kõige tähtsamad, mil paljud asutused ja poed on suletud. Juba eile märkasime inimestel käes munadega korvikesi ja keeksilaadseid kooke, millega käiakse kirikus toidule õnnistust palumas. Täna, Easter Sunday hommikul, riietusid inimesed pidulikult, käisid toidukorvikestega kirikus, värvisid mune ja katsid piduliku laua. Ka meie lapsed said suure õhinaga lihavõttemunasid otsida.

Meil on täna plaanis sõita 50 km kaugusele Kaszubskisse Miniature Parki. Kascubskisse viis kitsas looklev tee. Kohapeal selgus, et külastada saab lausa kolme teemaparki – miniatuuride parki, gigantide parki ja veel ühte tegelastega parki. Otsustasime külastada kahte esimest. Piletid maksid 100 zlotti (2täiskasvanut ja 2 last), kõige pisem laps oli tasuta. Miniatuuride park oli väga lahe koos erinevate minimõõdus maailmakuulsate ehitistega nagu Eiffeli torn, Notre Dame kirik,  Hiina müür jt.

Gigantide parki tuli 15 minutit jalutada mööda kruusateed mäest üles. Tee äärde oli pandud loomade kujud, mis pakkusid lastele palju rõõmu ja tee läks väga kiiresti. Üleval oli väga suur mängupark erinevate atrakatsioonidega nagu ronimisväljakud, päkapikkude mets, suur lennuk, hiidputukate kujud jpm. Sealsamas asus ka see kolmas teemapark, kuhu me piletit ei olnud ostnud, kuid mille värav oli lahti ja kuna keegi piletit ei kontrollinud, astusime sinnagi sisse. Pargis oli kümneid autosid – tuunitud sportautosid, sõjaväemasinaid, helikopter, mootorrattaid, lastemultikast tuttavad autosid. Ka see park meeldis lastele väga.

Kuigi turismihooaeg ei olnud Poolas alanud, st kõik kioskid olid kinni, isegi jäätisekülmikud seisid tühjalt, oli sel päeval pargis küllalt palju inimesi. Sest oli ju Poolas vaba päev ja ilm kevadiselt päikseline. Parkides kulus meil kindlasti paar tundi, tühi kõht ja väsinud jalad andsid juba tunda, seega otsustasime matkabussi istuda ja edasi sõita. Sõitsime veidi maad edasi, tegime peatuse ühes tanklas, kus valmistasime lõunasöögi ja tankisime matkabussi ning vurasime edasi. Kuna oli suur püha, siis linnad ja asulad olid veidralt inimtühjad. Kirikute parklad seevastu autosid täis. Siin-seal oli näha aedades pidulikke koosviibimisi, aga üldiselt oli kõik vaikne.

Järgmine sihtpunkt oli 300 km kaugusel Szczecin. Kuigi Szczecinisse jõudmine tundus liiast, otsustasime sõita niikaua kui kannatab. Kella 20 ajal, kui Szczecinisse oli jäänud 50 km, otsustasime ööbimiseks peatuda. Kuna õues oli juba hämar, siis kõrvalistele teedele ma keerama ei hakanud ja kiirtee ääres paraku muud valikut ei ole kui tanklad. Tanklas ööbides on kohutav autode müra, aga ühe öö kannatab ära. Niisiis parkisime ära, et hommikul edasi sõita. Täna sõitsime kokku 330 km.

Öö möödus nii kehvalt nagu arvata oli. Liiga palju liiklust ja autode müra lasid magada vaid väga katkendlikult. Esmaspäeval, 22.aprilli, hommikul sõitsime Szczecinisse. Szczecin on tähtis Poola sadamalinn ja seda oli kohe näha suurtest sadama- ja tööstusaladest. Kesklinn oli nagu ikka uhkete punaste kivikatustega majadega. Szczecinisse viis suur liiklusõlmedega sild. Kuna seal oli nii palju pöördeid ja teid, sõitsime kolm korda sillalt valesti maha ja ei saanud kuidagi õigesse kohta. Lõpuks parkisime suvalisse tänavasse ja läksime jalgsi ümbrust uurima. Jõudsime kohe linna vanimale väljakule Stare Miasto, mida ümbritsevad traditsioonilised Poola arhidektuuriga hooned. Väljakul oli hulganisti välikohvikuid, kuid poolakad pidasid endiselt pühi ja seetõttu olid kõik kohvikud ja poed suletud.

Kõndisime jõe äärde, mida mööda kulges rivieeralik promenaad koos palmipuude, õitsevate magnooliate ja tänavakohvikutega. Inimesed jalutasid, puhkasid pinkidel ja nautisid ilma.

Rahvusmuuseumi juures läksime treppidest üles ja laste motiveerimiseks olime lubanud kõigile ülessejõudes jäätist. Jäätis maksis vaid 4 zlotti ja maitses imehästi. Jäätised söödud ja jalad puhatud kõndisime väljakule (Plac Solidarności / Solidarity Square). See oli suur kiviplaatidega kaetud laineline väljak, kus enamasti sõitsid lapsed tõukerataste ja ruladega. Sealsamas asusid ka ajaloolised linnaväravad (Brama Królewska).

Jalutasime tagasi autosse ja alustasime sõitu Saksamaa poole.

Enne Poola-Saksamaa piiri tegime peatuse tanklas, kuhu sissekeerates üllatas meid suur autode hulk, kes kõik ootasid tankimist. Valdavalt olid need saksa numbrimärgiga autod, kes kõik tankisid odavat Poola kütust, mis oli ka meie teekonnal kõige soodsama hinnaga. Tegime sealsamas tanklas lõunasöögi, sest edasi ootas meid 200 km kiirteed Saksamaale Stralsundi.

Saksamaa

Tegime tee peal plaanid ringi ja põrutasime Stralsundist veidi edasi Rügeni saarele, mis on Põhja-Saksamaa kõige päikselisem osa. Saarele saab sõita mööda Saksamaa pikimat silda.

Rügeni saart peetakse Põhja-Saksamaa puhkuste paradiisiks – siin on kaunid liivarannad, vanad kuurortlinnad, kaunis loodus ja valged kriidikaljud. Peatusime Sassnitzi nimelises linnas ja see on tõeline kuurortlinn. Kitsad munakivitänavad, uhke arhidektuuriga majad, väiksed aiad täis õitsevaid kevadlilli ja põõsad kaunistatud pühademunadega. Tõeline idüll. Parkisime mere äärde sadama-alale ja suundusime kohe avastusretkele.

Kuigi ilm oli üsna jahe, vaid 10 soojakraadi, ja puhus kõva tuul, oli muulil mitmeid jalutajaid. Jalutasime kuni pimeda tulekuni mööda Sassnitzi armsaid tänavaid ja seejärel läksime matkabussi sooja kakaod jooma ja õhtut veetma. Tänane kilometraaž on 315 km.

Teisipäev, 23. aprill, on päikselisene, aga väga tuuline – asusime ju kohe mere ääres. Sõitsime veidi Sassnitzis ringi, vaatasime kriidikaljusid ja seejärel võtsime suuna tagasi, et peatuda vaateplatformil Treetop Walk (Naturerbe Zentrum Rügen). See on puude kohal kõrguv puidust konstrueeritud ehitis, kus ulatub kaunis vaade ümbritsevale. Kõrgus on 1250 meetrit. Vaateplatformile viib lai laudtee, seal ei ole ühtegi treppi, mõeldes lapsekärudega ja ratastoolidega liikujatele. Ülesminek on mööda kergelt ülesmäge kulgevat laudteed.  Vahepeal on infotulbad, mõned loodusmängud ja eraldi nö takitusrajad.

Sammulugeja näitab, et ülesminek on ligi 3000 sammu. Allatulek on muidugi lihtsam. Lõpus on trepp, lapsevankriga ja liikumispuudega inimesed võivad kasutada lifti. Kusjuures teepeal on vaid üksikud istepingid ja nagu meie puhul selgus, võiksid lapsed enne ülestulekut ka vetsus ära käia, sest muidu võib allatulekuga üsna kiire olla 🙂

Lahkusime Rügeni saarelt mandrile Rostocki poole. Plaan oli leida söögikoht, aga paraku on enamus Saksamaa söögikohti suletud 14-17 või avatakse alles kell 17. Sõites mööda kiirteed pole peale McDonaldi muud söögikohta üldse loota. Tegime taaskord matkabussis kerge lõuna ja sõitsime edasi. Plaanisime küll Rostocki külastada, kuid lapsed suikusid unne ja pidasime paremaks mitte peatuda. Kiirteel sõitmine võttis natuke igavaks, sest peale tuulegeneraatorite ja lõputute põldude ei olnud midagi näha. Edasi otsustasime kiirteid vältida, et näha toredaid maalähedasi asulaid, käänulisi teid ja ehk muudkui põnevat, mida kiirteelt ei näe. Õhtuks jõudsime Lübeckisse. Käisime kohalikus poes ja asusime ööbimiskohta otsima. Peale Lübeckit pidime esimest korda maksma teemaksu, mis oli 3.50 €. Leidsime väga hea väikese parkla Lübecki lähedal asuvas Ratekau asulas. Parkisime ära, tegime ümbruses väikese jalutuskäigu, sõime ja lapsed lõbustasid end õhtu otsa joonistamisega. Täna sõitsime kokku 281 km. Öö möödus mõnusas vaikuses eemal automürast.

Kolmapäeval, 24. aprilli, varahommikul oli kuulda, et bussi katusel rabistab kergelt vihma. Ilm oli soe, 16-kraadi, aga sombune. Vihmasadu oli järele jäänud kui alustasime sõitu Puttgardeni sadamasse, et sõita praamiga Taani. Välistasime kiirtee ja sõitsime mööda Saksamaa väikseid linnu ja külasid. Sadamasse jõudsime pool tundi enne laeva väljumist, olles esimeste seas. Laevapilet maksis 131 eurot ja sõit kestis 45 minutit kuni olimegi Taanis Rodby sadamas.

Taani

Taani jõudes võtsime suuna Mon’i saarele kriidikaljusid vaatama. Teel tegime peatuse Mon’i linnas, et süüa hiline lõuna kohalikus kohvikus. Laste rõõmuks avastasime, et teiselpool teed asuvas poes on kõik Legod poole hinnaga ja nii jagus mängulusti mitmeks päevaks. Sõit jätkus läbi väikesete külade, laiuvate karjamaade ja mägise maastiku.

Jõudsime kella 18-ks kriidikaljude juurde. Parkida tohtis vaid tasulises parklas, tee ääres parkimine oli keelatud. Parkla maksis ca 3,5 eurot. Külastuskeskus oli juba suletud, seetõttu vaatasime omapead ringi. Valida oli mitu laudteedest rada – algus plaanisime minna mööds treppe alla mere äärde, aga olles mõned trepid alla lasknud, tundus see päeva lõpus siiski liialt raske. Suundusime lähimale vaateplatformile. Vaade oli võimas – valged kaljunukid kõrgumas vahutava sinise mere kohal.

Lahkudes hakkasime ööbimiseks kämpingut otsima, sest matkaauto veepaak oli tühi, samuti vajasid arvutid laadimist. Olles paarist käpinguparklast hinnainfot uurinud, tundus 50-55 eurot öö eest maksta siiski liialt palju. Sõitsime edasi ja kohe leidsime tankla, kus saime veepaagi täita. Kui vesi olemas oli, siis tegelikult ei olnudki meil niiväga vajadust kämpingu järele. Arvuteid saime laadida ka mõnes kohvikus. Sõitsime üle Queen Alexandrine silla ja märkasime kaunist sadama kohta (Kalvehavn). Kui paar ööd tagasi oli Sassnitzi sadamas hea ööbimiskoht olnud, siis otsustasime ka seekord sadama kasuks. Sadamasse kohale jõudes, näitas viit kohe matkaauto parkimiskohale. Selgus, et siin oligi kohe matkaautodele parkla koos veevõtu ja elektrikapiga. Samuti oli võimalik kasutada korralikku ja puhast wc-d, duši ja pesumasinat. Tasuda sai automaadis ja öö maksis 158 DKK (ca18 eur). Kõik tundus väga sobiv. Maiustasime lähedalasuvast kohvikust ostetud jäätisega ja nautisime kaunist päikeseloojangut. Täna sõitsime 232 km.

Neljapäeval, 25. aprilli, hommikul hakkasime sõitma Rootsi poole. Vaadates meie reisiplaane, pidime tõdema, et väga palju peatusi enam teha ei saa, sest peame jõudma laupäeval laevale. Sõita tuli üsna palju. Taani pealinnast Kopenhaagenist sõitsime südamerahus mööda, sest olime alles sügisel seal veetnud pika nädalavahetuse. Suundusime Rootsi viivale Öresundi sillale.

See 8 km pikkune sild ühendab Taanit ja Rootsit ning kulgeb osaliselt sillana, kunstliku saarena ja tunnelina. Sillalt mahasõites pidime maksma sillamaksu ja peale kiiret dokumendikontrolli sooviti head reisi.

Rootsi

Peale Malmöt tegime kiire jätsi- ja kohvipeatuse tanklas ning sõitsime edasi. Valisime sõitmiseks mööda rannikut kulgeva maantee E22. Kuigi kujutasime ette mööda maalilist rannikuala sõita nagu Saksamaal, oli maantee ikkagi suures osas kiirtee. Vahepeal keerasime küll kiirteelt maha, et mööda väiksemaid teid ja asulaid sõita, aga sattusime ikka ja jälle suurele maanteele. Lõunasöögi peatuse tegime Karlshamnis. Seejärel suikusid lapsed unne ja jätkasime sõitu Vimmerby suunas. Õhtu eel parkisime end Gösjöni järve äärde. Mõnus vaikne suvilarajoon, kus on suvel avatud ka kämpinguala.

Reedel, 26.04, hommikul startisime Vimmerby suunas. Vimmerby on armastatud lastekirjaniku Astrid Lindgreni sünnikoht ja seal asub suur teemapark (Astrid Lindgren Värld) ja Lindgreni majamuuseum. Teemapark ehk Pipimaa on aprillis veel suletud, seetõttu jalutasime niisama linnapeal ning tegime nautisime kohvi ja kooki keskväljaku armas kohvikus. Seejärel jätkasime sõitu Stockholmi poole.

Lõuna ajal tegime peatuse Lindköppingu Ikeas ja võtsime suuna Kolmårdeni poole, et järgmisel päeval külastada Põhjamaade suurimat loomaaeda. Õhtu hakul jõudsime Kolmårdenisse, tiirutasime veidi linnas, sõime muulil arbuusi ja jalutasime rannas. Tahtsime homme hommikul kohe loomaaeda minna, seepärast otsisime ööbimispaika siin läheduses. Loomaaia parklas on öösel parkimine keelatud, kuid leidsime koha lähedalasuva hotelli juures. Täna sõitsime 265 km.

Laupäeval, 27.04, hommikul läksime kohe loomaaeda. Loomaaia pilet maksis täiskasvanule 449 SEK ja lastele 399 SEK, alla 2-aastased tasuta.  Pilet hõlmab kõik atraktsioone, sh lõbustuspark ja showsid. Parkimine terveks päevaks maksis 100 SEK. Juba hommikul oli kogunenud väravate taha üsna palju rahvast. Suundusime esimese asjana pargi tagumisse otsa safarisõidule, möödudes Bambse lõbustuspargist, elevantidest, kaamlitest, ahvidest ja muudest loomadest. Safaripargis saime kohe gondliga sõitma minna. Gondlisõit oli elamus omaette. Sõit kulges läbi loomapargi puude kohal. Saime näha kitsi, lõvisid, karusid, jakke  ja kaelkirjakuid vaid paari meetri kauguselt. Ainuüksi gondlisõidu pärast tasuks Kolmårdeni loomaaeda külastada – suurepärane elamus. Sõit kestis umbes 40 minutit.

Seejärel suundusime delfinaariumisse delfiine ja hülgeid vaatama. Paljude loomade juures oli kindlal kellaajal võimalus näha söötmist või esinemist. Loomaaed on väga suur, paljud eri liiki loomad on ühes aedikus, kulgedes läbi kivise maastiku. Muidugi on igal pool söögikohti ja putkasid, kuid paljudel inimestel oli kaasas oma piknikukorv. Kuigi meil oli aeg väga piiratud, jõudsime loomaiale tiiru peale teha, vaatamata jäi vaid akvaariumi osa.

Kell 13.30 startisime Stockholmi poole. Sõit kulges viperusteta ja kell 15.35 olime Värtahamneni sadamas. Laevale saime üsna viimaste seas. Laevapiletid olime broneerinud märtsis ehk kuu aega enne reisi. Matkaauto koos kahe A-klassi kajuti ja hommikusöökidega maksis 613 eurot.

Pühapäeval, 28.04, pealelõunal jõudsime õnnelikult koju tagasi.

Kokkuvõte

Läbisime 11 päevaga kokku 3400 km. Keskmine kütusekulu 9,1 liitrit – odavaim kütus oli Poolas 1,1 €/l ja kallim Rootsis 1,65 €/l. Kõigis riikides oli igal pool võimalik tasuda pangakaardiga ja sularaha kulus vaid jootraha jätmiseks. Kokkuvõtvalt läks meie reis üle ootuste hästi ja kõik kulges plaanipäraselt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga