Matkaautoga Soomes. Mida teha ja näha sügisel Ida-Soomes?

Sügisesel koolivaheajal veetsime perega matkaautoga Soomes. Plaansime külastada Soome kagu- ja idaosa, veeta aega looduses matkates, linnades jalutades, sekka ka mõni muuseum ja vaatamisväärsus. Enne reisi tegin umbkaudse reisiplaani ja panin paika marsruudi Soomes: Helsingi – Porvoo – Lappenranta – Imatra – Joansuu – Koli – Mikkeli – Lahti – Helsingi. 

Aega planeeritud ca 7 päeva, tagasisõiduaeg veel lahtine. 

Reisime viieliikmelise perena, sh 3 last (5a, 7a ja 9a) ning Bürstner matkaautoga.

Eelistame reisida omakäel, sõltumata kindlast reisiplaanist ja teeme plaane vastavalt oma soovidele. Matkaautoga eelistame ööbida looduses, linna vaiksetes parklates, mõnikord satume ka kämpingutesse. Reisides tahame palju viibida looduses, matkata, tutvuda kohaliku eluoluga. 

Kasulikku infot reisi planeerimiseks leidsin reisifoorumist trip.ee, erinevatest FB reisi- ja matkamisteemalistest gruppidest ning kohalikelt turismiinfo veebilehtedelt nagu visitfinland.com, https://www.discoveringfinland.com, jms.

Ilmateenistus näitas Ida-Soomes hilissügise ilmana lumelörtsi ja nullilähedast temperatuuri, seega vahetasime viimasel hetkel matkaauto suverehvid naastrehvide vastu, et kahtlaste ilmaoludega ikka turvaliselt teel püsida.

Matkaauto küttesüsteem töötab gaasiküttel. Kuigi miinuskraadidega võib segugaas matkaauto küttesüsteemis tõrkuma hakata, siis seekord riskisime ja puhtale propaanile ümber ei vahetanud. Matkaautoga sügisel reisimise kohta saab rohkem lugeda SIIT.

1. reisipäev. Porvoo 

Reisipäeva hommikul olid asjad enamvähem pakitud ja tundus, et aega on maa ja ilm, aga kui väljumisaeg käes, siis läks kiirustamiseks nagu alati.

Niisiis startisime Tartust väikese hilinemisega poole kahesele laevale. Sadamas oli oodatust palju rohkem rahvast, kuid laevaleminek läks sujuvalt ja üsna pea liikusime Helsingi suunas. Laevapiletid maksid 170€ (5 inimest + matkaauto)

Kella 16 paiku jõudsime Helsingisse. Kuna matkaauto kütusetuli läks juba Tallinnas põlema, aga laevale kiirustades ei olnud mahti tankima minna, oli esimene asi Helsingis leida tankla. Õnneks ei olnud asi veel kriitiline, kuid kiirtee kõrvalt tanklat leida osutus keerulisemaks kui arvata võiks.

Tanklasse jõudes kisendasid kõik söögi järele, aga tanklas midagi head ei pakutud, seetõttu haarasin tankla poest vorstid ning kartulipudru, millest matkakas korraliku sooja söögi valmistasin. 

.

Kui alguses plaanisime käia vaatamas Askola kurisuid ja seejärel Porvoosse ööbima sõita, siis süües tegime plaani ringi, sest väljas hakkas juba hämarduma ja ööseks pimedasse metsa sõita polnud mõtet. Seega tegime hoopis tiiru toidupoes, sest seekord me söögikraami kodust kaasa ei võtnud ja toiduvarud vajasid täiendamist.

Kui Porvoo K-marketis käidud, vaatasime Park4night äpist välja ööbimiskoha. Eelmisel korral (loe varasemaid postitusi SIIT) Soomes Porvoos viibides ööbisime sadama lähedal, aga see on üks suur tühi plats ja seekord tahtsime mõnd teist, ilusamat kohta, proovida. Pealegi ei ole lagadad parklad meie kogemuste põhjal eriti head ööbimiskohad.

Et aja ja kogemuste põhjal on meil kujunenud oma nägemus heast ööbimiskohast, siis ega äpist vaadatud piltide ja kommentaaride põhjal 100% koha sobivuses kindel ei saa olla, nii osutus ka seekord meie esimene valitud koht liialt kõrvaliseks ja pimedaks parklaks. Järgmine koht oli parkla jõe ääres, kust avanes imekaunis vaade linnatuledes Porvoole, valgustatud katedraalile ja punastele kalurimajadele jõe ääres. Niisiis parkisime end siia ära. Üsna pea parkis meie kõrvale ka teine hollandlaste matkabuss.

Seekord tegime matkaautos tagumise voodi magamisosa veidi teistmoodi, st kui muidu on meil olnud taga täislaiuses üks suur voodi, siis nüüd ei pannud voodile keskmist pikendust, sest väikseim laps mahub kenasti kahe pikema voodiosa vahele magama ja nii jäi toimetamiseks rohkem ruumi ning parem ligipääs trepi kõrval asuvatele kappidele. Etteruttavalt oli see lahendus väga hea ja kasutame seda ka edaspidi.

2. reisipäev. Porvoo. Askolan hiidenkirnut. Lappenranta

Öö möödus suurepäraselt, vahepeal äratas vaid katusel krabistav vihm.

Hommikul, seni kuni ülejäänud pere end üles ajas, tegin väljas kiire tiiru. Jalutasin üle silla Porvoo vanalinna, mis esmaspäeva hommikul oli veel üsna vaikne, kuid sellest hoolimata oli mõnus uudistada väikeste poodide ja butiikide vaateaknaid ehk siis kiire window shopping 🙂

Hommikusöögiks sõime meie lemmikut lapileiba ja magusamaitselist soome leiba ning tundsime healtmeelt, et ei võtnud Eestist toidukraami kaasa. Nüüd saime ikka kohalikku Soome toitu maitsta 🙂

.

Hommikueine kõrvale vaatasime …. ei, mitte telekat, vaid hoopis meie akna all korraldatud aktsiooni, kus tulid kohale päästeautod ja tuukrid. Ei saanudki aru, mida nad seal tegid, ilmselt siiski ei otsinud kadunud inimest, sest eeldaks, et sellisel juhul on suurem tegevus, see siin oli aga suht rahulikus tempos. 

Peale hommikusööki läksime Porvoo linna peale jalutama. Lastele olid kaasa võetud tõukerattad, nii saime kiirel sammul liikuda ja lapsed end füüsiliselt välja elada. Jalutasime mööda punastest paadikuuridest, üle sildade, läbi linnapargi ja mööda väikeseid tänavaid ning meenutasime eelmist korda kui siin olime, vaatasime vanalinnas vaateaknaid kuni jõudsime ühe armsa kohviku juurde. Cafe Fanny‘s turgutasime end piimavahuste cappuchinode ja šokolaadikoogiga … mmm … see oli mõnus. Kohvik koosnes mitmest eri toakesest ja mille interjöör oli eklektiline ja boheemlaslik – must-valge kahhelpõrand, erivärvi toolid, vanad lillepotid, lae all kümmekond rida elektrijuhtmeid. Väga mõnus hipsterlik koht. Samas tõdesime, et hinnatase on Soomes euro võrra kõrgem, cappuchino eest tuleb välja käia 3,50€, koogitükk 5,50€. 

.

.

Kõndisime mööda Porvoo munakivitänavaid edasi katedraali suunas, läbi kiriku aia, väikesele munakiviteega tänavale, mis laskus alla jõe äärde sillale, kust jõudsime tagasi autoni. Tänane plaan oli üle vaadata Askola kurisuud, mis ei jää siis eriti kaugele, ca 25 km põhja poole.

Askolan hiidenkirnut

Väikest käänulist teed pidi jõudsime metsa vahele parklasse, kus esiti oli tühjus, aga juba minuti pärast saabus veel kaks autot.

Parklas olid informatiivsed teabetahvlid, teeviit näitas 500m sihtkohani. Kui lapsed alguses virisesid, et nemad küll matkarajale ei viitsi tulla, aga samas autosse ka ei tahtnud jääda, tõdesid nad üsna pea, et siinne maastik on hoopis teistmoodi – suured kivid, kännud ja puujuured muutsid teekonna hoopistükkis seikluslikuks.

Oktoobri lõpp on põhjanaabrite juures looduses sammukese ees. Kui Eestis on metsad veel osaliselt kuldkollases lehes, siis Soomes on puud juba raagus ja kaunist rauska aega, mida soomlased niiväga hindavad, meil seekord näha ei õnnestunud. Soomes on väga palju igihaljaid okaspuid, nii ei teki hilissügise kaamose tunnet kui ümberringi on vaid raagus puud. Metsas kõndides paistavad rohelisel samblapadjal silma punased pohlamarjad ja mõni kollakaspruun seen.

Mööda metsarada jõudsime värava juurde, kust algavad kivirahnudest allapoole laskuvad trepid ehk Kirnukallio rada. Mina ootasin palju suuremat asja, aga tegelikult olid kurisud üsna kompaktsel maa-alal. Kurisu ehk rahvakeeli neeluauk on lehtrikujuline ümarate servadega auk, kuhu koguneb pinnavesi, mis omakorda imbub kursioo põhjast põhjavette. Kurisud tekivad karstumise tagajärjel, lubjakivi lahustumise või sissevajumise läbi (allikas: Wikipedia). Ka Eestist võib kurisuid leida, nt Hiiumaal.

Askolan hiidenkirnut ehk Askola kurisuid on kokku 20, iga augu juures kurisu number, nimetus ja mõõdud. Mõned augud on nagu väikesed allikad, suurim kurisu on 4,2 m lai ja 10,3 m sügav. Suvel kui augud on tühjad, on need isegi paremini hoomatavad, sest praegu sügisesel ajal olid need vett silmini täis. Infotahvlitel saab näha ka pilte kui augud on tühjad ja inimesed augus sees. Laste jaoks oli eriti põnev õnnekirn, kuhu võis visata mündi ja sellega oma salasoovid teele saata. Münte meil kaasas ei olnud, nii ajasid metsarajalt leitud pisikesed kivid ka asja ära.

Rahast rääkides meenub, et tegelikult on raja alguses kastike, kuhu saab jätta nn piletiraha, mis läheb vabatahtlike organisatsioonile, kes hoolitseb paiga korrasoleku eest.

.

.

Tagasiteeks valisime teise raja, mis oli eelmisest pisut pikem, aga see-eest palju ägedam, kulgedes üle suurte kivide, mille servast avanes laiuv vaade ümbruse metsadele.

Tagasi auto juures tõdesid lapsed, et tegelikult oli väga äge rada ja tasus ikka tulla küll. Olime sama meelt! 🙂

Matkamine oli kõhud tühjaks teinud ja seepärast valmistasime matkaautos kiire lõunasöögi. On ikka hea kui oma köök kaasas on, sest lastega reisides on teadagi kellelgi ikka kõht pidevalt tühi. Niisiis valmis matkaauto köögis kiirelt üks samblaroheline pestoga pasta.

Edasi ootas meid pea 2-tunnine sõit Lappenranta. Lapsed suikusid unne ja nii läks see paaritunnine sõit kiiresti. Seekord plaanisimegi valge päevaaja veeta õues ja õhtupoole kas sõita järgmisesse kohta või külastada mõnd siseasutust. Öömiskoha võiks ka soovitavalt päevavalges ära vaadata, sest pimedas ei ole see teps mitte lihtne.

Lappenraanta

Lappenrantasse jõudes oli õues küll juba üsna hämar, aga otsustasime siiski linnapeal tiiru teha. Lappenranta asub Saimaa järve ääres, mis on suurim järv Soomes. Seda piirkonda nimetatakse Soomes Lakelandiks ehk järvede maaks.

Jalutasime mööda kergliiklusteed linnakeskuse poole. Tee kulges sadama piirkonnas, mis oli võrreldes suvise ajaga teistmoodi põnev, sest kõndisime talveks veest välja tõstetud paatide vahel.

Huvitav teada, et Lappenranta on Euroopa Liitu kuuluvatest linnadest kõige idapoolseim, vene turiste käib siin aasta jooksul 1,5 millionit. Suvehooajal on Lappenraanta tuntud suure liivaskulptuuri pargi järgi.

Linn tundus esmaspäeva õhtu kohta inimtühi ja pime. Pargiteed oli valgustamata, kergliiklustee ka vaid harvade lampidega valgustatud. Ehk mingi kokkuhoiusüsteem vms?

Linnast tagasi tulime läbi endisaegse, 18. saj kindlusekompleksi (Lapenraanta Fortress), kuhu tänapäeval on rajatud muuseumid, poed, restoranid, teatrid ja galeriid. Sel õhtul olid need kohad muidugi suletud ja kompleksis valitses tühjus. Jalutasime mööda pimedat munakiviteed tagasi matkaauto juurde, kus õhtu möödus telekast Soome kohalikke telekanaleid vaadates ja lastega “linnade põletamist” mängides.

.

.

3. reisipäev Lappenranta. Imatra. Metsamuuseum

Hommikul läks mul varakult uni ära ja ootasin kannatamatult kuni õues valgemaks läheks. Võtsin suuna turu suunas, et minna otsima Lappenrantas kuulsaid Atomit ja Vetyt.

Kõndisin läbi kindluslinnaku mäest üles, nüüd hakati vaikselt ka siin tööpäevaks valmistuma ja koht tundub hoopis helmem kui eile õhtupimeduses. Vallilt avanes suurepärane vaade Lappenraanta linnale.

Jalutasin läbi linnapargi üles Oksanenkatu tänavale, kus silmasin juba eemalt väikeseid kasvuhooneid meenutavaid majakesi. Lähemale jõudes tundsin kerget pettumust, sest kõik tundus kinni olevat. Lähemale minnes aga märkasin, et kihtplastist majakeste sees ikka toimub liikumine ja paar inimest tulid uksest välja. Kõhklesin kas siseneda majakesse, kus paistis juba mitu inimest ees, nii kõndisin turuplatsil veidi aega edasi-tagasi, enne kui söendasin sisse astuda Tiina-nimelise putkasse. Mind tervitas rõõmsameelne müüja, küsides lahkesti mida mulle pakkuda. Rääkisin siis ära oma soovid, et tehku mulle üks Atomi ja üks Vety, täpselt nagu kohalikud soomlased söövad. Mõne hetkega olid võileivad pakitud ja rõõmsalt hakkasin matkaauto poole tagasi kõndima soojad saiad seljakotis.

.

Atomi ja Vety näol on tegemist traditiooniliste pirukatega ehk kohaliku kiirtoiduga, mida pakutakse siinkandis juba 40 aastat. Põhimõtteliselt need nagu õli-lihapirukad, mis pikuti pooleks lõigatud ja vahele torgatud kas sink või muna (Atomi) või siis mõlemad (Vety). Meile igaljuhul Vety ja Atomi maitsesid!

Kraamisime hommikusöögiasjad kokku ja võtsime suuna Imatra poole.

Imatra. Imatrakoski

Lappenrantast vaid mõnekümneminutilise sõidu kaugusel Imatras saime parkida kohe “lossi” treppi. Suursuguse ehitusega loss on hinnatud kui üks ilusamaid hooneid Soomes, majas tegutseb hotell. Meie uudistasime seekord seda uhket lossi vaid eemalt ja läksime hoopis vaatama veelgi kuulsamat Imatra koske.

Imatra kosk (Imatrankoski) on Euroopa suurim kosk, asudes Vuoksi jõel. Jõesõng on kuiv, sest ülespaisutatud järvevesi suunatakse ümber eletrienergia tootmiseks ja tammi lüüsid avatakse vaid teatud aegadel. Kollossaalne betoonist tamm hoiab kinni vett ja kui seal lüüsid avatakse, siis paiskub kogu see veehulk mööda kärestikulist jõesängi voolama. Vaatepilt sellele tohutule kivikärestikule oli igajuhul võimas!

Imatra kosk on ühtlasi Soomes vanim vaatamisväärsus – 19. sajandi lõpus oli see üleeuroopaline, Eiffeli torniga võrreldav vaatamisväärsus, mida külastasid pea kõik tolleaegsed suurkujud. Tänapäeval toimuvad siin vaid suvel demonstratsioonetendused, kus tammi lüüsid avatakse ja rahvas saab seda uhket vee vaatemängu jälgida Sibeliuse muusikapala “Jõgi keeb” saatel.

Kõndisime üle silla Fortum hüdroelektrijaama juurde, mis jällegi võttis meid pahviks oma kolossaalsuses. Jaama rajamisest saati oli ja on ka tänapäeval tegemist suurima elektrijaamaga Soomes.

Jalutasime Kruusnonpuisto parki, piki jõekallast looklevale metsarajale, mis kulgeb Soome loodusele omaselt üle kivide ja kändude, kuni lõpuks jõudsime tiiruga taas elektrijaama juurde välja.

Peale sellist väikest matkamist oli hirmus isu kuuma kohvi järele, mistõttu läksime üle tänava Imatra keskväljakule, kust leidsimegi ühe tüüpilise soome kohviku, kus saime mõnusasti nautida kahvi ja pullot. Kusjuures kohvikus kõlas ka vene keelt, mis pole väga imestatav, sest Imatra asub Vene piirist vaid mõne kilomeetri kaugusel ja vene piirilinna Svetogorskiga reklaamitakse end kaksiklinnana.

Punkaharju. Metsamuuseum

Päeva teises pooles oli plaan minna  Lusto metsamuuseumisse, mis asub Imatrast sajakonna kilomeetri kaugusel. Teel sinna läbisime Punkaharju, mis on hinnatud kui üks looduskauneimaid kohti Soomes. Tegemist on 7 km pikkuse maakitsusega, kus mõlemal pool on järved. Meile jäi see kaunis koht seekord avastamata, pidime piirduma vaid autoaknast nähtuga.

Lusto Metsamuuseumisse ise küll ei oleks osanud minna, seda kohta soovitasid mitu inimest trip.ee foorumis. Ja me ei pidanud soovitustes pettuma – tegemist on väga huvitava muuseumiga, kus sai infot metsa olemuse ja tekke kohta, inimese osast metsa olemuses ning kõigist muust metsaga seonduvast.

Kohapeal saab vaadata püsieksponaate ja näitusi, panna proovile oma metsa- ja puualased teadmised ning oskused ning isegi proovida kätte masinate juhtimises. Lisaks ohtralt igasuguseid videosid ja filme. Lustimist ja uudistamist jagub nii lastele kui täiskasvanutele. Väljas on suur õueala, kus kasvab 125 puuliigi või nende erivormi. Meil oli igaljuhul väga põnev ja olime pea viimased, kes muuseumist lahkusid.

.

Metsamuuseum asub pigem kõrvalises kohas ja sinna me ööbima ei tahtnud jääda, pealegi ei olnud kell veel liiga hilja, seega otsustasime sõita sadakond kilomeetrit edasi järgmisesse suurde linna Joensuusse, et ööseks sinna jääda.

Joensuu 

Joensuuse jõudsime pimedas, lapsed juba tüdinenud istumisest ja pimedas ööbimiskoha otsimine oli küllalt närviline. Park4nightist eelnevalt välja vaadatud parkla asus liiga suure tänava ääres, järgmine koht üksidases kahtlases kohas. Seekord ei vedanud meil ka sadamaga, sest Joensuu sadam asus eraldatud ja valgustamata kohas ning ei tundunud turvaline öiseks parkimiseks. Lõpuks leidsime sobiva parkla katedraali kõrval. Parkla sisseõidul oli küll liiklusmärk, mis keelas öösel parkimise, aga kuna parklas oli teisigi autosid, siis pidasime seda lihtsalt formaalsuseks. Tegin näljastele kiire õhtusöögi ja kõik hakkasid lõpuks maha rahunema. Samal ajal aga nägime kuidas järjest hakkas autosid praklast ära sõitma – nii, et polnudki silt niisama formaalsus! Kusjuures lugesin just raamatust “Minu Soome”, et soomlased on ülimalt kohusetundlikud ja niisama lihtsalt reegleid eirama ei kipu.

Parkisime endid siis lihtsalt ühele järgmisele kõrvaltänavale, vastu ööd ei hakanud enam uut kohta otsima. Tegelikult on Joensuus ka kämping olemas, sõitsime sellest mitu korda isegi mööda, aga meile ei tundu see mõtekas, et minna sinna platsile lihtsalt ööbima. Kui kämpingusse minna, siis ikka piisava ajavaruga, et ümbrust uudistada ja kämpinguelust rõõmu tunda. Samas mõistan, et see on inimeste jaoks hea turvaline valik.

4. reisipäev. Joensuu. Koli

Joensoo tänava ääres veedetud öö oli enam-vähem täitsa kehv – kui auto mööda sõitis, siis sõna otseses mõttes pea kõrvalt ja neid autosid möödus öösel ikka omajagu :S

Kehvale ööunele aga tõi leevendust hommik, mis üle mitme päeva oli päikseline. Ilm on kõigil päevadel olnud hall ja sobune, päevane temperatuur 5-10 soojakraadi vahel. Lubatud lund ei kuskil, kuigi siinkandis on enamikel autodel juba naelrehvid all.

Peale söömist ning hommikusi toimetusi suundusime linna avastama. 

Joensuu on põhja-Karjala piirkonnakeskus ja ühtlasi ülikoolilinn. Jalutasime keskväljakul, tegime rebasetädi ja rebasehärra (“Susi kosiomatkalla”) kõrval pilti ning jälgisime linnaelu kuni autole ostetud parkimisaeg täis sai. Millegi erilisega Joensuu meile kahjuks muljet ei avaldanud, ehk oli selles “süüdi” siin kehvasti magatud öö.

Koli poole sõitma hakates oli vaja matkaautosse vett tankida, seega suundusime esimesse tee äärde jäävasse ABC tanklasse. Veevõtupaus aga venis tunni pikkuseks, sest äkitselt tahtsid kõik süüa ja nii me siis kostitasime end tankla toiduga. Tanklad tunduvad üldse soomlaste seal populaarsed peatuspaigad olevat. Siin tehakse kiire kohvipaus, süüakse lõunat – suuremates ABC tanklates pakutakse lisaks kiirtoidule ka buffee-lõunasööki ning tanklapood on nii rikkaliku valikuga, et saad siin ka igapäevased sisseostud tehtud.

Kõhud täis sõitsime edasi Koli suunas, milleni oli jäänud ca 50 km.

Koli

Koli asulast sõitsime aeglaselt läbi, et veidi aimu saada ümbruskonnast. Pidasime plaani täna ööseks kämpingusse ööbima jääda, aga kuna kõik kämpingud asusid Kolist eemal, siis otsustasime ikkagi Kolisse jääda.

Keerasime mäest alla sadama poole ja üsna pea märkasimegi mõnusat sadamaparklat. Siit näitas edasi ka suure parkla P5 poole – käisime ka seal ära, aga see oli täiesti näotu tühi plats, vaid üks matkakas kurvalt parklaservas seismas ning meie sinna jääda ei tahtnud. Keerasime tagasi sadamasse ja jäime sinna parkima. Justnimelt parkima, sest silt parkla servas teatas “no camping”.

.

5. reisipäev. Koli Rahvuspark. Koli. Leppävirta

Terve öö sadas vihma ja järgmise päeva plaan matkama minna tundus lörri minevat. Õnneks hommikusöögi ajaks jäi sadu järele, nii et päris lootusetu asi siiski ei tundunud. 

Koli rahvuspark (Kolin kansallispuisto) on üks tuntumaid rahvusparke Soomes. Koli Rahvusparki peetakse Soome looduse pärliks, siin tegeletakse muististe ja ajaloo uurimisega, näiteks 1994. a taaselustati alepõletamine, tänu millele taastatakse Koli piirkonnale omaseid pärandmaastikke ning põldudel kasvatatakse põliseid alenaerise ja -rukkisorte.

Koli rahvuspargi alal on mitu matkarada, erineva pikkuse ja “teemaga”. Lastega matkamiseks tundus paras Ukkos, Koli Rahvuspargi keskuse juurest kulgev rada, samas ise tahtsin pikemalt matkata. Niisiis otsustasin, et lähen üksi sadamast mööda matkarada Rahvuspargi keskusesse, ülejäänud pere tuleb sinna matkaautoga vastu ja siis kohtume seal. 

Asusin peagi õhinaga teele. Sataman polku rada on 2,1 km pikk ja see on rahvuspargi vanim rada. Rada on märgistatud.

.

Rada algas sadamast kohe järsu tõusuga ning ka edasi ei läinud paremini. Niipidi miiines oli rada valdavalt ülesmäge, füüsiliselt korralik rühkimine, tee kulges enamasti mööda põlist kuusemetsa. Kui hommikul mõtlesin, et kindlasti on rada nüüd tänu öisele vihmale kohutavalt porine, siis tegelikult on rada kaetud peene killustikupuruga ja seisukord üllatavalt hea. Vahepeal sai jalga puhata istepinkidel.

Tihe kuusemets oli ürgne, metsik ja … looduslik. Jah, justnimelt looduse nägu, sest rahvuspargis metsatöid ei teostata ja kõik puud langevad alles siis looduse poolt on neile lõpp määratud. Metsaalune on täis suuri sammaldunuid kive, ristirästi langenuid puid, mustikavarsi ja pohlapuhmaid. 

Varsti jõudsin kohta, kust avanes laiuv vaade Pielineni järvele. Istusin ja nautisin hetke. Reisi tipphetk oli käes!

Edasi läks rada eskalaatorite alt, läbi discgolfi ala, mööda metsa kuni järsku olingi ootamatult rahvuspargi keskuses Ukkos kohal. Isegi oli veidi kahju, et rada nii kiiresti läbi sai. Kui rajal ei kohanud ma ühtki hingelist, siis keskuses oli rahvast päris hulga. Ka parkla oli autosid täis. Matkamine on soomlaste seas populaarne tegevus, mida harrastatakse eriti nädalalõppudel. Kas siin oli näha nii ükskuid matkaselle kui perede ja lemmikloomadega loodusnautlejaid.

Ka minu pere oli Ukkos kohal ja alustasime üheskoos lühemat rada Huippujen kierros Trail, mis oli nn “high top” rada, kulgedes ringikujuliselt, pikkus 1,4 km.

Rajal oli päris palju jalutajaid, aga inimesed hajusid üsna kiiresti. Inimhulkadest andsid märku poriseks tallutud teerajad.

Suuremate kivikaljude serval olid välja toodud nn vaatamisväärsed kohad, kus avanes kaunis vaade ümbritsevale maastikule. Sel päeval oli ilm endiselt hall ja udune, mistõttu eriti kaugele me ei näinud, võisime vaid ette kujutada neid kauneid maastikustseene, millest paljud Soome kunstnikud on inspiratsiooni saanud. Õhk avatud kiviväljadel oli jäiselt külm, paar kraadi kindlasti jahedam kui metsa vahel, nii et puud olid kaetud härmatisega ja lapsed kraapisid õhinaga maast lumekirmet kokku.

.

Looduskeskuse majas saab vaadata näitust ja külastada suveniiripoodi, kus muuhulgas saab matkama minnes kaasa osta kuivad küttepuud ja laenutada matkavarustust. Lastes tekitas suurt elevust alla parklasse laskuv lift. 

Tagasi matkaautos, laotasin märjad kindad soojendusaukude ette kuivama ja sõitsime looduspargist tagasi alla Koli asulasse, et seal lõunasöök valmistada ja seejärel pikem sõit ette võtta.

Leppävirta

Edasi oli plaan teha paaritunnine sõit tagasi Helsingi suunas, et jõuda Mikkelisse ehk umbes poole tee peale Helsingisse. Eile õhtul ostsime piletid laupäevaks lõunasele laevale, seega pikalt enam kuskil aega veeta ei saanud. Tagasisuuna laevapiletid olid soodsamad, 140€ (5 inimest ja matkaauto).

Teel olles aga tundus sõit üksluiselt pikk, lapsed magada ka ei tahtnud ja väljas hakkas juba hämarduma, nii pidasime plaani, et peatume siiski varem ja jääme ööbima Leppänvirtasse. Siiakanti jäi ka üks kaardile märgitud “must see” koht ehk Orinoron Rotko, kuhu homme hommikul oleks siis hea kohe sealt minna.

Mõtlesin ja kaalusin seda mõtet nii kaua, et sõitsime õigest teeotsast mööda ning keerasime hoopis järgmisest teest Leppänvirta poole, mis aga osutus üsna kehvaks ja auklikuks kruusateeks. Olukord oli pingeline ja kirusin mõttes üsna mitu korda oma otsust.

Kottpimedas jõudsime lõpuks Leppänvirtasse. Park4night ei andnud meile siin ühtegi soovitust, seega lähtusime oma intuitsioonist. Google Mapsist kaarti uurides jõudsime välja Iittalla Outleti kõrvale parklasse, kus aga teisel pool oli mitu suurt maanteed, seega üsna kärarikas ja ööbimiseks mitte just parim koht. Lisaks teadsime juba varasematest kogemustest, et suured lagedad parklad on öösel kõigi kohalike bemmimeeste lemmikud. Tiirutasime linnas tükk aega, vaatasime vaiksemaid tänavaid ja parklaid ning sadamakohti, aga need osutusid kas liiga pimedateks või liiga kõrvalisteks kohtadeks ja ükski neist ei tundunud hea. Kohalik kämping asus samuti kohe sõidutee ääres. Lõpuks tulime ikkagi samasse Iitallala Outleti parklasse tagasi, kus algselt olime olnud. 

Kaua ei pidanudki ootama kui esimesed kaks Passatit kohal olid, must tossujutt taga. Järgmiseks tsiklid ja roller ning veel mõni auto. Aknast oli neid “trikke” hea vaadata küll, aga öösel tahaks ikka rahulikult magada. 

Käisin veidi ümbrust uurimas ja tundus, et sellesama Outleti maja taga saab ka parkida, nii et kolisime endid ööseks hoopis sinna. Ja magasime hästi 🙂

6. reisipäev. Leppävirta. Orinoron Rotko. Helsingi

Hommikul, just kui olime söömist lõpetamas, koputas uksele üks soome proua ja teavitas, et see on eraparkla ja me ei tohi siin parkida. Ühtegi eraparklale viitavat silti siin kindlasti ei olnud, aga me ei hakanud vaidlema, sest olime nagunii kohe lahkumas, nii et milleks enda ja proua tuju vaidlusega rikkuda.

Täna oli meil plaan matkata Orinoron Rotko rajal ja õhtul Helsingisse sõita.

Orinoron Rotko

Keerasime suurelt teelt kruusasele külavaheteele, kust veel mõnda aega kitsast metsavaheteed kuni jõudsime õige parklani. Parklast Orinoron Rotko sihtkohani on 900 m. Metsarada on märgistatud, kuid kohati üsna porine.

.

.

.

Orinoron Rotko peetakse Soomes Savo regiooni üheks looduse imeks, mis on tekkinud jääajal. See on ca 200 m pikk ja 20 m kõrgune järskude seintega kaljulõhe, kus kohati ulatub väljasirutatud kätega mõlemalt poolt kiviseinu katsuma. Täiesti müstiline paik! Kaljuseinte vahel lookleb kitsuke laudtee, mida mööda on mugav kõndida. Kirjeldusest lugesin, et lumi ja jää püsivad siin kaljudevahel kuni juunikuuni.

Jalutuskäik oli mõnus sirutus enne mitmetunnist sõitu Helsingisse. Tee peal tegime vaid lõunapeatuse, lapsed pidasid uskumatult hästi vastu kuni lõpuni. Õhtu hakul tegime tiiru IKEAs, seejärel sõitlesime veidi mööda linna otsides sobivat ööbimiskohta, kuni lõpuks jäime pidama Tervasaarenkannas tänavale, mis viib kesklinnast väikesele saarele. Tegemist on kitsa parklaalaga, mis mõeldud eeskätt sõiduautodele, sest pikemad masinad lihtsalt ei mahu sinna ära. Parkla lõpuots oli aga täitsa tühi, nii me siis veidi viltu sinna oma masina parkisime.

Asukoht oli imeline – ümberringi merevesi, millelt peegeldusid vastu Helsingi öised linnatuled. Möödajalutajaid oli ka omajagu, aga meid nad ei häirinud ja veetsime mõnusa viimase õhtu matkaautos mängides kaarte ja vaadates telekast filmi.

7. reisipäev. Helsingi

Hommikul parkisime auto ringi Helsingi vana turuhalli juurde, kust ostsime värskeid pirukaid ja saiakesi ja nautisime kohvi kõrvale laupäevahommikust linnasaginat. Laevani oli paar tundi, nii jagus parajalt aega jalutuskäiguks Helsingi tänavatel kuniks oligi aeg sadamasse minna ja tagasi Eestisse sõita.

.

Matkaautoreisiga Soomes jäime väga rahule – suurepärane puhkus, kus end täielikult igapäevastest argielust välja lülitada ja veeta perega üheskoos aega. Nägime Soomes põnevaid kohti, saime matkata ja looduses viibida ning näha kohalikku elu.

7 reisipäeva jooksul läbisime matkaautoga 1500 km, keskmine kütusekulu oli 9,6 l/100 km ja gaasi kulus pisut vähem kui 1 balloon.

Uute seiklusteni!

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

3 comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga