fbpx
Site Loader

Matkaautoga Lõuna-Eestis Setomaal

Ilmad on kevadiselt soojad ja reisikihk kutsub rändama. Avasime 2020 reisihooaja lühikese nädalalõpureisiga Lõuna-Eestis Setomaal. Meie seekordse reisi eesmärk ei olnud vaatamisväärsused, vaid hoopis veeta aega väljaspool kodu ja liikudes looduses. Teekonna planeerimisel kasutasime RMK äppi “Loodusega koos”.

Tartust võtsime suuna Lüübnitsa vaatetorni suunas. Juba esimesel päeval rõõmustasime lühikeste vahemaade üle – Euroopas sõites teeme tavaliselt 2-3 tunniseid sõite – siin oled 2 tunniga juba teises Eesti otsas. Tartust Lüübnitsasse jõudsime tunni ajaga. Lüübnitsa on meile tuntud eelkõige oma suvise sibula- ja kalalaada järgi. Seekord ootas meid ees täiesti inimtühi külatänav. Tõdesime, et eriolukorda võetakse siin tõsiselt ja seetõttu olid vaatetorn, kust muidu avaneb kaunis vaade Pihkva järvele, Kolpino saarele ja ümbritsevale soole, oli ajutiselt lintidega piiratud ja ülesminek keelatud. Samuti oli ajutiselt suletud üle tee asuv vahva mänguväljak. Nautisime kaldalt kaunist päikeseloojangut Lämmijärvele – õhtu oli tuulevaikne, taamal kostus vaid üksiku mootorpaadi põrin. Tagasi Räpina maanteele sõites pidime siiski sõnu sööma, sest kohaliku peatänava äärdes oli inimesi küll – mammid tegid ilmselt õhtust jalutuskäiku, naabrimehed ajasid juttu ja küla piiril asuvas tsässonis käis vilgas koristamine – küla ei tundunudki enam väljasurnud.

Lüübnitsa vaatetorn

Edasi sõitsime Rõsna sadamasse ja leidsime sadama alal väga rahuliku ja täiesti privaatse peatuspaiga ööbimiseks. Väljas juba hämardus ja seetõttu tegime kerge õhtusöögi ning veetsime õhtu bussis kaarte mängides.

Hommik järve kaldal oli imeilus ja tõotas tulla kaunis päev.

Peale hommikusööki sõitsime kümmekond kilomeetrit edasi Värska suunas. Värska on Setomaa südameks – vanasti oli selleks Petseri, mis nüüd jääb hoopis teiselepoole Vene piiri. Värska on tuntud eelkõige oma mineraalvee, sanatooriumi ja setokultuuri poolest. Muul ajal oleksime kindlasti külastanud Seto talumuuseumi ja Tsäimaja, kus kostitanuks end seto suuliimi, piirakute või tsäiga, kuid praeguses olukorras suundusime hoopis Värska Sanatooriumi lähedal asuvale Pikalombi loodusrajale. Sanatooriumi juures liikusid mõned autod, inimesi näha ei olnud. Valida oli kahe matkaraja vahel – 3,8 km ja 9,1 km pikkune rada.

Kui alguses hakkasime matkaraja õigsuses kahtlema, sest suund juhatas meid õige pikalt mööda kruusateed Popovitsa küla suunas, siis õige pea näitas viit peateelt maha kõrvalteele. Ilm oli mõnusalt soe, nii et õige pea võtsime joped seljast ja nautisime kevadsooja päikest. Lapsed uurisid sipelgapesasid, kuulasid rähni toksimist ja sookure hõikeid ning ajasid taga esimesi kevadisi liblikaid. Kurõsuu vaatetornist avanes lummav vaade soole ja Eesti-Vene piiripostile. Edasi oleks pidanud tee minema üle soo, aga kahjuks oli laudtee täiesti mädanenud ja läbipääsmatu. Veidi nordinult, et matkarada on nii käest lastud, keerasime ümber ja kõndisime tagasi punkti, kust suundusime taas lühemale rajale. Matkasime mööda kruusateed, vahepeal tegime liivakarjääri lähedal puhkekohas peatuse, tee jätkus läbi männimetsa ja lõppes Värska Veekeskuse juures. Kummaline oli vaadata muidu nii rahvarohket kohta täiesti mahajäetuna seismas. Tavaolukorras toimuks siin nädalavahetusel tihe toimetamine, kuid seekord ei kohanud me hingelistki.

Vaade Kurõsoo vaatetornist

Meie tee kulges Värskast läbi Lutepää suunas, kus asub nn Saatse saabas. Sealt kulgeb umbes 1-kilomeetrine Värska-Ulitina maantee läbi saapakujulise Vene piiri Eestimaasse sopistunud ala, kus on Venemaa territooriumi võimalik läbida viisavabalt. See ala on aga läbitav ainult sõidukiga ja peatumata, mitte jalgsi (allikas Vikipeedia).

Alguses plaanisime jääda peatuma Poogandi järve juurde, aga kogemata ei märganud õiget teeotsa enne kui olime Matsuri-Sesniki maanteele. Teele jääv RMK Lõunalaagri lõkkekoht jäi meie jaoks liiga tee äärde ja seal olid seismas juba mõned autod. Sõitsime edasi Koidula suunas. Ka Koidula piiripunktis valitses haudvaikus.

Lõuna paiku jõudsime Obinitsa külje all asuvatesse Piusa koobastiku looduskaitsealale. Parklas olid hoiatussildid, mis piirasid autode parkimist korraga kuni kümnele autole ja juhised eriolukorras liikumiseks. Meie matkabuss oli neljas sõiduk, ümbruses oli näha vaid paar inimest. Valmistasime matkaautos lõunasöögi ja peale seda suundusime liivakoopaid uurima.

Liivakoopad tekkisid 1922-1966 klaasiliiva kaevandamise tagajärjel ja see on kahtlemata tänapäeval üks Lõuna-Eesti tuntuim turismimagnet. Praegu on koobastesse minek piiratud varisemisohu tõttu. Piusa külastuskeskuses ja muusemikoobas oli hetkel mõistagi suletud. Küll aga sai lustida suurel liivaalal ja rännata 1,4 km matkarajal.

Ööbimiseks tahtsime leida mõne mõnusa metsaaluse. RMK äpist jäi silma Paidra lõkkekoht. Võru-Räpina maanteelt maha keerates kulges tee läbi võsa kuni jõudsime männimetsa. Kohe sai selgeks, et ilus ilm oli õue meelitanud palju teisi inimesi – õnneks hoidsid kõik siiski oma seltskonna ja lõkkekoha lähedusse ning paari tunni pärast kui päike hakkas loojuma, kadusid ümberkaudsed kodudesse.

Metsa all on autodele parkimiskohad ja mitu lõkkekohta. Kohapeal on olemas puukuur ja lõkkepuud, mis ostusid lõkke tegemiseks siiski liiga märjaks. Õnneks olid meil endal kuivad puud kodust kaasa võetud ja peagi nautisime ülimaitsvat šašlõkki.

Õhtu Paidra järve kaldal oli lausa maagiline – täielik tuule- ja inimvaikus, vaid lõkke praksumine ja luikede huiked kajamas tähistaeva all. Nautisime pikalt ja seejärel suundusime matkabussi päeva väsimust välja puhkama.

Hommikul ärkasime nagu täiesti uues kohas – mets oli kaetud öösel sadanud värske lumekattega. Õnneks meil oli “tuba” soe, panime panni tulele ja vaatasime pannkookide söömise taustaks telekast Hommik Anuga. Selline mõnus laisk hommik.

Hommikune vaade matkaauto aknast

Kui liikuma hakkasime oli alles lõunaaeg, koju suunduda tundus vara ja seepärast otsustasime veel ühe matkaraja läbi jalutada. Seekord 4, 5 km-ne Tilleoru matkaraja, mis kulgeb pikalt mööda Ahja jõge maastikukaitsealal. Matkaraja kulgeb osaliselt mööda laudteed, valmis tuleb olla treppidest ja järsakutest ronimiseks, mitmel pool on üles seatud infotahvlid, mis tutvustavad metsakooslusi, loomi, linde ja taimi.

Ilm oli pilvine ja tuuline, õues napilt 2 soojakraadi. Niipea kui me Tilleoru põhjast matkarajale asusime tuli päike pilve tagant välja ja üsna pea leidsime ka selle aasta esimesed sinililled. Rajal kasvas mitu kauniõielist, kuid väga mürgist näsiniine põõsast. Tee kulgeb Tilleoru maastikukaitsealal, kus loodusliku terviklikkuse säilitamiseks teostatakse minimaalselt metsahooldustöid.

Rada kulges mööda palumetsi ja salukuusikuid, teel näeme sissevajunud metsavendade punkrikohta. Merioone liivakivipaljandi juures kostitasime end puhta allikaveega, mis vanarahva pärimuse järgi tuleb maapõe sügavast allikast, mis on ühenduses merega. Infotahvlil oli kirjas põnev legend Merioone allika tekkeloost, mida lapsed kuulasid silmad ja suud pärani. Allika juures on pink jalgade puhkamiseks ja kena metallkann, mida saaks vee ammutamiseks kasutada, kuid lähemal vaatlusel selgus, et nõud on hoopis kasutatud suitsukonide ja prahi hoidmiseks. Kurb.

Merioone allikas

Kõrgest trepist üles rühkides jõudsime Ristipuu juurde. Infotahvlilt saame teada, et ennemuistsel ajal peatusid seal matuserongid ja tegid vanale männile ristimärke.

Edasi kulges tee mööda salumetsa palistatuna sarapuudest, õige pea suundusime raiesmikule, üle põllu ja peagi jõudsime Postiteele ning sealt edasi Maanteemuuseumi juurde.

Matkasellid olid parajalt väsinud ning matkaautos valmistatud kakao ja võileivad kadusid kiirelt kõhtu. See oli meie viimane peatuspaik sellel väljasõidul. Oli väga mõnus mini-puhkus looduses. Matkaautoga reisimine hetkel parim viis veeta perega aega väljaspool kodu.

Tutvu meie matkaautodega ja veeda perega mõnusasti aega looduses rännates. Võta ühendust info@moover.ee või helista 50 323 70.

admin

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Tere tulemast meie reisiblogisse!

Meie reisiseltskond koosneb 2 täiskasvanust, 3 lapsest ja  mugavast matkaautost Citröen Bürstner. Jagame blogis oma reisikogemusi nii Eestist kui välismaalt ja anname häid nõuandeid sujuvaks reisiks.