Ühel märtsikuu reedel otsustasime veeta matkaautoga nädalalõpu Valgamaal seigeldes, et avastada põnevaid kohti, viibida värskes õhus ja nautida varakevadist loodust.

Matkaautoga Valgamaal. Otepää linn

Kõigepealt võtsime suuna Tartust Otepää poole, kus plaanisime teha põgusa peatuse, et sealt siis edasi sõita lõunasse Läti piiri äärde. Otepääl tahtsime minna vaatama kohalikku kivilaburünti, mis mul juba ammu Google Mapsis tärniga ära märgitud.

Matkaautoga-valgamaal-otepää

Nii kui matkaauto ukse lahti tegime, märkasid lapsed hoopis üle oru Otepää linnamäge ja muidugi oli kohe vaja sinna ronima minna. Ilm oli kevadiselt päikseline, talvepealinnast andsid aimu vaid Otepää Winterplace tuubirajad. Lapsed asusid linnamäge muidugi vallutama kõige järsemast kohast, mina eelistasin jalutada mööda mäekülge looklevat jalgrada. Otepää linnamägi on märgitud ka kui Lõuna-Eesti üks avastamisväärt paikadest, kuhu on püstitatud National Geographic kollane aken.

Matkaautoga-valgamaal-otepää

Otepää linnamägi on umbes 13 000 aasta vanune ja siin saab näha 1224. a. piiskop Hermani rajatud kivilinnuse varemeid, mis olla üks Muinas-Eesti tugevamaid linnuseid. Huvitava faktina saime teada, et linnamägi on andnud Otepääle nime, sest mägi meenutanud külje pealt vaadates karu ehk oti pead (’pää’ = pea) ning et siit on leitud teadaolevalt maailma vanim tulirelv. Mäe otsas avaneb muljetavaldav vaade Otepää linnale ja ümbritsevalt loodusele.

Matkaautoga-valgamaal-otepää

Mäe otsas käidud, jalutasime teiselt poolt alla, sest lapsed lunisid tuubisõitu. Orust alla ja üles rühkides ning lõpuks tuubiparki jõudes, oli nende entusiasm aga raugenud ja kui selgus, et saab osta vaid päevapileti, siis võttis ikka kahtlema kas nad ikka tahavad seal mäel mitu tundi veeta. Otsustamise tegi lihtsaks asjaolu, et kohapeal sai tasuda vaid sularahas ja seda meil kaasa ei olnud, nii jäidki tuubisõidud seekord vahele. Jalutasime siis mööda mäeperve tagasi Otepää kiriku juurde, et ikkagi need kivilaburündid üle vaadata. Trampisime mööda arvatavat laburündi asukohta ja otsisime mis me otsisime, meie seda kohta ei leidnudki. Võib-olla oli see seal kusagil lume all ja me lihtsalt ei märganud.

Matkaautoga Valgamaal. Tellingumäe RMK puhkekoht

Kostitasime end tee äärde jääva Elsa Kondiitriäri imemaitsvate pirukatega ja sõitsime edasi Valga poole. Tee viis meid läbi Sangaste edasi Lüllemäele, kus hirmasti oleks tahtnud külastada Kolme Sõsara kohvikut, kuid paraku oli see kehtivate piirangute tõttu suletud. Loodetavasti järgmisel korral õnnestub meil seda armast kodurestorani külastada.

Laatre külast oleks võinud pisut lõigates vasakule Tellingumäe poole sõita, aga õnneks või kahjuks me seda teeotsa ei märganud ja sõitsime otse Valga maanteele välja. Pigem ikka vist õnneks, sest tegemist oli hirmus porise kruusateega. Maanteelt keerasime Taheva poole. Sõitsime Tahevast mööda, viimased paar-kolm kilomeetrit kruusateed kuni käänaku tagant hakkas paistma kari lehmi ja suur heinahoidla. Sealsamas asus ka puhkeala lõkkeplats, nimetatud kui rattaradade lõkkekoht, sest sealt algab lausa 3 rattarada ja 3 pärandkultuurirada. See on üks osa 60-km Eesti-Läti pärandkultuuri ühisarajast, mis tutvustab kahe riigi pärandkultuuriobjekte vanal Liivimaal, praegusel Valgamaal, Eesti ja Läti piirijõe Koiva kallastel. 300 m lõkkekohast edasi asub Tellingumäe puhkeala.

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Edasi läks kruusatee väga poriseks, seepärast ei hakanud me isegi üritama auto edasi sõita, vaid parkisime matkaauto ära ja läksime jalgsi Tellingumäele. Kitsuke metsatee, kuhu matkaautoga nagunii poleks pääsenud, jagunes varsti kaheks. Mäe jalamil on ees keelumärk, sealtmaalt tuleb jala edasi minna, teine tee viib alla luhale. Mäe otsas asub kena puhkeala laudade, lõkkeplatsi, metsaonni ja wc-ga. Mööda puidust treppi saab minna üles Tellingumäe vaatetorni. 24-meetri kõrgusest vaatetornist avaneb kaunis vaade Koiva-Mustjõe maastikukaitseala luhtadele.

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae
Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Koiva-Mustjõe maastikukaitseala floora ja fauna on väga liigirikkad, siin kasvab mitmeid haruldasi taimeliike ja on heaks pesitsuspaigaks lindudele.

Imeilus vaikne õhtu, kevadine suurvesi ja veisekarjad muutsid vaatepildi lausa maaliliseks. Kui all puhkeala tundusid lauad-pingid suisa nii värsked, et päike ja vihma ei ole veel jõudnud neid äragi pleegitada, siis vaateroni jalamil vedeles hunnik pehkinud palke, mis tornis välja vahetatud. Palkidest väljaturritavad roostes naelapead ja pehkinud palgid just turvalist muljet ei jätnud.

Puhkeala ühele nõlvale on paigaldatud National Geographic kollane aken

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Jalutasin mäeküljelt alla ja mööda luha serva tagasi meie laagriplatsi poole imetledes kaunist vaadet õhtupäikeses Mustjõele. 

Tagasi matkaauto juures tegime üles lõkke, et praadida õhtusöögiks kartuleid – nii tavaline, aga meie jaoks siiski nii eriline toit, mida ainult matkates valmistame. Seni on meil reisides kaasa olnud ainult grillrest, kuid nüüd tahan katsetada just panniga lõkkel toidu valmistamist. Igaljuhul said väga head kartulid ja oli see nüüd värske õhk, mis söögiisule kaasa aitas, aga ka lapsed kiitsid toitu väga 🙂

Seekord liitusid meiega ka teised automatkajad, nii möödus õhtu lõkke ääres tähistaeva all täiskuu paistel juttu ajades.

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Hommik oli sombune. Tahtsin päikesetõusu ajal välja minna, aga magasin veidi sisse ja ärkasin alles enne seitset. Panin ikkagi riidesse ja ronisin autost välja, et jalutada läbi ümber Tellingumäe kulgev 2 km Koiva pärandkultuuri jalgrada. Varahommikuks selline paras äratus 🙂

Nagu juba öeldud kulgeb rada ümber Tellingumäe, läbides nii niidualasid kui metsa. Rada on tähistatud ja varustatud infotahvlitega. Rajal saab tutvust teha mitmete pärandkultuuriobjektidega nagu ohvrikivi, kikkapuu isandus, vaigutatud tammed, sõjakaevikud jpm.

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae
Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Kõigepealt jäi teele viit vasakule, mis suunas mind kõigepealt lehmaaedikusse ja seejärel mööda laudteed ohvrikivini. Midagi erilist seal ohverdatud ei olnud, vaid üks 2-sendine … või olid lehmad ohvriannid juba nahka pistnud. Tagasi metsateel, kõndisin taas läbi Tellingumäe puhkeala. Omal ajal asus siin jaanituleplats ning pika ridva otsas põles tõrvatünn, et jaanitule kuma võimalikult kaugele paista oleks. Jalutasin mööda kollasest aknast alla luhale, kus viit suunas kikkapuu istanduse poole. Raagus puudest oli raske aru saada, milline see kikkapuu õigupoolest on, kuid kohapeal infotahvli pildilt sain selgust. Suured põõsad, mis 1960. aastatel siia võõrliigina istutatud eesmärgiga toota looduslikku kummiainet (gutapertši), punased viljad mürgised. Edasi pöörab rada metsa sisse, kus saab näha II Maailmasõjaaegseid kaevikuid, põlismände ning vaigutatud männipuud, mille kaunis lõige südamekujutist meenutab.

Matkaautoga-valgamaal-tellingumae

Silmasin juba kaugelt matkaautosid meie laagriplatsil, aga tuppa tagasi veel ei ihka minna, seepärast jalutasin veelkord läbi metsa luhale. Istusin, et nautida pilvede vahelt paistma hakanud päikest, mis soojendas mõnusalt ja kuulasin sädistavaid linde, sekka ka esimeste saabunud sookurgede hõiked. 

Kui taas matkaauto juurde jõudsin, olid teised pereliikmed ka juba ärkvel. Valmistasin hommikusöögiks juba eelmiselt tripil testitid banaaniomletti, mille nimetame nüüd meie ametlikuks matkahommikueineks 🙂

Hiljem, kui meie matkanaabrid ka üles ärkasid, võtsime veelkord ette jalutuskäigu Tellingumäe vaatetorni ning seejärel suuna juba Valga poole. 

Matkaautoga Valgamaal. Valga linn

Valgas parkisime end Selveri parklasse, et jalutada ja nautida sooja kevadpäikest. Olles Valgat läbinud mitmeid kordi, ei ole ometi me kunagi seal pikemalt aega veetnud – seekord oli meil see võimalus ja etteruttavalt olgu öeldud, et olime väga positiivselt üllatunud. Kui Võru poolt linna sissesõit on räämas ja teeäär täis puitlobudikke, siis kesklinnas tänavatel saab näha uhkeid barokk-stiilid ehitisi kui ka kaasaegset arhiektuuri. Eks hiljuti valminud Pedeli jõe puhkeala andis linna üldmuljele kõvasti plusspunkte.

Matkaautoga-valgamaal-valga

Ilus päikeseline kevadilm oli välja meelitanud palju linlasi, tõukerattapark oli täis trikitavaid noori, kiigud ja puhkealad kilkavaid lapsi ning jõe puhkeala jalutavaid inimesi. Kõhud olid pikast jalutuskäigust tühjaks läinud, siis kasutasime juhust ja ostsime Valga keskväljaku ääres paiknevast Puusepa Köögist kaasa pitsat. Oi see maitses hästi! Lisaks hästi vahvad kohvikupidajad, kellega mõne sõna juttu puhusin. Soovime sellistele teotahtelistele tegijatele siiralt edu, sest pitsad on seda igati väärt!

Matkaautoga-valgamaal-valga
Matkaautoga-valgamaal-valga

Jõeäärsel pargipingil pitsat nosides pidasime edasisie suhtes plaani. Otsustasime suuna võtta Tõrva peale. Täpsemalt Soonataga telkimisalale. Enne põikasime veel Tõrvast läbi, et äkki on ka seal mõni mõnus puhkekoht, aga kahjuks meie ei leidnud – ei olnud head parkimiskohta Riiska järve ega Vanamõisa järve ääres. Niisiis keerasime ikkagi Hummuli teele. Soontaga paisjärvede vahelt juhatas gps meid vasakule kitsale teele. Tee oli ikka suht kehv, see tähendab, et oli palju teele ulatuvaid oksi, kust pidime ettevaatlikult mööda manööverdama kuni lõpuks jõudsime metsavahele ja sealt edasi Soontaga RMK telkimisalale

Matkaautoga Valgamaal. Soontaga RMK telkimisala

Arvestades teed, mida mööda me tulime, samal ajal imestades kuidas nii metsa sisse üldse suur telkimisala on tehtud, oli kohale jõudes suur meie üllatus kui nägime parklatäit autosid. Uskumatu! Enamus lõkkekohti oli hetkel hõivatud, aga inimesed hakkasid end minekule sättima. Ja muidugi keeras enamus autosid hoopis teises suunas kui meie olime siia tulnud 🙂

Soonataga RMK telkimisala asub Saeveski paisjärve kaldal. Kohapeal on mitu lõkkekohta, kuivkäimla ja küttepuude varu. Järve teisel kaldal asub Soontaga metsamaja.

Matkaautoga-valgamaal-soontaga

Tegime tule üles, valmistasime õhtusöögi, istusime ja jutustasime niisama. Tänane õhtu oli eelmisest oluliselt jahedam, kuigi päeval oli õhutemperatuur ikka juab üle 10 soojakraadi, kuid ilmselt õhkas järvejää niivõrd külma ja niisket õhku, et kaua ei kannatanud istuda ja läksime hoopis matkaautosse sooja. 

Öö oli nii vaikne, vaid vastu hommikut hakkas vastu matkaauto katust vihma rabistama. Vihmasabina peale ärgates ootan veidi aega kuni vihm vaiksemaks jäi, panin jope selga ja saapad jalga ning võtsin ette hommikuse jalutuskäigu ümbruskonnas.

Matkaautoga-valgamaal-soontaga

Soonataga matkarada on 2,9 km pikk, kulgedes ümbes Saeveski järve, seejärel pikalt mööda metsateed järskude tõusudega, kuni lõpuks jõuab välja Väikese-Emajõe äärde. Lastega matkajad saavad tegelikult teha tiiru ka vaid ümber järve, keerates kruusateedpidi puhkeala poole tagasi. Matkarajal on mitmeid infostende, mis tutvustavad piirkonna loodust.

Rada tundus miskipärast kõvasti pikem kui kolm kilomeetrit, aga matkaauto juurde tagasi jõudes oli enesetunne väga mõnus ja positiivne start päeva antud. Peale einestamist tegime väikese kõrvalpõike Vilajndimaale ja seejärel juab kodutee Tartusse.

Taaskord mõnus nädalalõpu väljasõit. Avastasime uusi kohti, külastasime uusi paiku ja viibisime palju värskes õhus – täpselt see, mida akude laadimiseks vaja läheb, et uue töönädalaga pihta alata!

Vaata rohkem pilte Facebooki lehelt!

Sul on küsimusi seoses matkaautoga?

Võta ühendust ja leiame sulle sobiva lahenduse.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga