Matkaautoga Pärnumaal
Ees ootas kevadine koolivaheaeg. Õnneks sel aastal pikka juurdlemist ei olnud teemal “Mida teha koolivaheajal?”, sest matkaauto on hetkel kindlasti üks parimaid viise reisimiseks. Ilmateade lubas päikselist kevadilma, seega võtsime suuna mere poole, et veeta mõned päevad Pärnumaal Kabli, Lemme ja Krapi kandis.
Reisiplaani olin juba eelnevalt enam-vähem paika pannud kui kirjutasin postitust “3 marsruuti matkaautoga reisimiseks”. Reisimiseks kõigi mugavustega 5-kohaline matkaauto Citröen Bürstner, kus olemas kõik mugavused igapäevaseks eluks autoelamus. Pakkisime asjad matkaautosse ja reis võiski alata!
Esiti plaanisime Viljandis peatuse teha, et toidukraami kaasa osta, aga kuna üks lastest oli just magama jäänud, siis sõitsime edasi ja otsustasime peatada hoopis Kilingi-Nõmmes.
Matkaautoga Pärnumaal. Kilingi-Nõmme
Aastaid tagasi kui Pärnu maantee Kilingi-Nõmmest läbi läks, sai siin ikka tihti käidud või täpsemalt öeldes läbi sõidetud, kuid nüüd on juba aastaid Kilingi-Nõmmest kaarega mööda sõidetud. Viimane käik pidi ikka jube ammu olema, sest nüüd kui arvasin ühes pargiäärses rohelises puumajas olevat kohviku, kust häid pirukaid sai ikka ostetud, oli seal vaid lagunenud hoone ja pidime ikkagi kohalikku Coopi minema.
Vajalikud ostud tehtud, tegime matkaautos kerge lõunapausi – jube mugav kui üks on poes ja teine teeb samal ajal matkaautos juba kohvi, nii saab kohe lauda istuda ja otse keset linna kuuma kohvi nautida ja reisiplaane arutada, sest selgus, et meil olid hoopis erinevad plaanid.
Mina mõtlesin Pärnumaale läheneda altpoolt ehk Nigula loodusala poole ja siis mööda rannikut üles liikuda, teised aga tahtsid minna kohe mere äärde ja liikuda suunaga Läti poole. Nende soov jäi peale, aga juba etteruttavalt olgu öeldud, et tegelikult oleks minu ring õigem olnud 🙂
Seekord jäi meil Kilingi-Nõmme ainsaks vaatamisväärsuseks kohalik Coop, aga teinekord läheks kindlasti matkarajale, mille loodusobjekte on aidanud määrata loodusteadlane Henrik Relve, kelle reisisaated mulle Vikerraadios väga meeldivad.
Uulu Ristist keerasime Ikla poole ja üsna varsti maanteelt maha Tahkuranna poole. Kaardilt vaadates tundus seal olevat tee poolsaare tippu, aga kohalejõudes nägime juba kaugelt, et tegemist oli punaste keelumärkidega eramaaga. Sõitsime pisut edasi kui tee äärde jäi ilus rannakoht, kus tegime hästi põgusa peatuse, sest merelt puhus hullemast hullem tuul. Lapsi see muidugi üldse ei härinud ja 5 minutiga oli neil taskud “aaretest” pungil 🙂 Meile oli aga selge, et kuskile mere äärde me ööbima täna jääda ei taha – mulle üldse ei meeldi kui tuul matkaautot kõigutab.
Sõitsime veel lihtsalt huvi pärast läbi Võiste sadamast, mis osutus väga sobilikuks peatuspaigaks, kus oleks mõnus peatuma jääda, aga mitte täna kui merelt puhus tugev tuul. Imestasime, et sellises väikeses sadamas polnud keelumärke – tihtipeale on sellistel sadamaaladel viibimine erilubadega ja võõrastel sinna asja ei ole.
Matkaautoga Pärnumaal Kablis
Keerasime maanteelt maha nö vanale Pärnu teele, mis kulgeb läbi männimetsa ja väikeste külade. Kablisse jõudes vaatasime esiti üle ranna parkla, aga seal on öösiti parkimine keelatud, seejärel keerasime autonina tagasi ja sõitsime hoopis RMK Kabli Külastuskeskuse juurde. Looduskeskus on ümbritsetud metsaga ja seal läheduses on 2 puhkekohta – üks kohe külastuskeskuse kõrval, teine pisut kaugemal. Autoga päris letti sõita ei saa, vaid parkida tuleb maja ette. Külastuskeskus oli hetkel nagunii suletud, siis eeldasime, et kedagi me siin öösel seistes ei sega ja parkisime matkaauto parkla serva.
Õhtu jooksul möödus meist vaid paar seltskonda matkalisi. Tegime ka ise Külastuskeskuse ümbruses tutvumistiiru, kus on hästi mõnus jalutada mööda laudteid mere äärde ja rannaniidule, lisaks on raja ääres infotahvlid ja pisikesed kapikesed, kus saab lugeda teavet Eesti lindude kohta.
Ilm on endiselt küllalt tuuline ja jahe, aga sellest hoolimata tegime lõkkekohta tule üles, et valmistada õhtusöök. Jah – muidugi on meil matkaautos ka gaasipliit ja ehk olnuks mugavam sees olla, aga õues on alati mõnusam ja toit maitseb paremini 🙂
Õhtu lõpuks nautisime ilusat päikeseloojangut mererannas.
Öö möödus kõrgete rannamändide all rahulikult, vastu hommikut hakkasid vaid kaks varest häälekalt kraaksuma. Tegin kiire tiiru matkarajal, aga vaim oli valmis pikemalt kõndima, seepärast panime autole hääled sisse ja sõitsime kümmekond kilomeetrit tagasi Rannametsa-Tolkuse matkaraja parklasse.
Matkaautoga Pärnumaal. Rannametsa-Tolkuse matkarada
Tegemist on populaarse matkarajaga ja see paistis juba eile sealt möödudes silma, kus mõlemad parklad olid puupüsti autosid täis.
Tänasel pühapäeva hommikul oli parkla veel tühi ja meie esimestena kohal. Kiired võileivad hommikusöögiks ja enne kella 10 olime juba matkarajal.
Tolkuse matkarada on veidi üle 2 km pikk, kulgedes alguses läbi männimetsa üle liivakute kuni jõuad Baltimaade kõrgeimal luiteni Tornimäel, kuhu on rajatud Rannametsa vaatetorn. Päike paistis soojalt ja korra isegi kahetsesime, et oleks võinud ju hommikuvõileivad hoopis siin süüa – no aga seda me ju ei teadnud ette, et selline koht ees ootamas.
Seejärel läheb rada allamäge kuni sooni, kust algab laugaste vahel laudtee. Jälle lastele nii meeldis – mõõtsid lauka sügavust, otsisid jäätükke ja eriti toredad olid rajal muidugi vesised kohad, kus laudteel üles-alla hüpata 🙂
Tagasi maanteele jõudes, ronimise teiselpool teed mäest üles Tõotusemäe RMK puhkeala vaatama. Suur avar plats, aga miskipärast ainult üks grillikoht. Arvestades kui palju rahvast Tolkuse matkarajal käib, võiks eeldada, et inimesed jäävad pärast siia pärast loodusrajal matkamist piknikku pidama ning seetõttu võiks lõkkekohti ja laudu ikka rohkem olla. Tagasi alla parklasse jõudes olidki esimesed matkalised juba kohal … ja autosid aina juurde saabus. Nii et meil paras hetke edasi liikuda.
Matkaautoga Pärnumaal Krapi telkimisalal
Täna tahtsime leida puhkekoha, kuhu end matkaautoga ära parkida ja seejärel kohapeal grillida-chillida ja lihtsalt olla. Võtsime suuna Krapi puhkealale. Teel põikasime korra sisse ka Lemme puhkealale, mis on tasuline puhkekoht (4€), aga meil polnud soovi sinna minna ja sõitsime edasi.
Krapi telkimisalale jõudes hakkas silma arvukalt lõkkekohti metsa all. Keerasime viida juurest sisse parklasse. Kui esiti tundus, et …. oookei…. kas siia parklasse peamegi jääma, siis parkla ühest nurgast läks ikka tee metsa vahele. Metsatee on küllalt kitsas manööverdamine puude vahel, aga õnneks madalaid oksi ei olnud ja leidsime üsna pea omale sobiva koha. Kusjuures liiklemine Krapi telkimisalal on ühesuunaline, alal on mitu väljapääsu, aga matkaautoga päris lõpuni ikka sõita ei saa ja tagasi tuleb sõita tuldud teed.
Parkisime matkaauto puudevahelisele alale ära ja lapsed tahtsid kohe randa liivale minna mängima. Ilm oli tuuline, aga kevadpäike soojendas mõnusalt. Kui omajagu mängitud, siis tegime tule üles, et lõunasöögiks burgereid valmistada. Lapsed lõbustasid end oma tegevuste ja mängudega ning igavust ei kurtnud keegi kordagi. Üks laps isegi ei soovinud oma tänast ekraaniaega ära kasutada, sest õues puutoki koorimine oli tunduvalt põnevam :).
Vahepeal sai matkaautos pisut puhatud ja raamatut loetud, rannas jalutatud, jalkat mängitud ning õhtu lõpuks, kui vihma sadama hakkas, matkaautos multikat vaadatud. Lihtsalt mõnus puhkus, ilma ühegi kohustuseta päev õhtusse veeretada.
Hommikul läksin enne kui teised pereliikmed ärkasid jalutustiirule mööda rannaäärt.
Üsna pea tüdinesin tuulest ja lõputuna näivast rannast ning tahtsin tagasi keerata metsa vahele, aga kõrkjate taga olid vaid majad ja eravaldused – mitte ühtki rada ega vaba maad, mis mind maantee poole juhataks. See häda on enamasti kõigil rannaaladel, et rannaveer on küll kõigile ligipääsemiseks vaba, aga kui tahad mandri poole liikuda, siis läbipääsu pole. Eks need eramaade ja eravalduste sildid on tihtipeale ainult fiktiivsed, aga sellegipoolest ei taha ka mina kellegi hoovist läbi jalutada.
Niimoodi ma siis jalutasin kuniks lõpuks märkasin Ranniku matkaraja sinivalgetriibulist posti. Sealtmööda minnes jõudsin Treimanisse välja ja sealt juba jalutasin mööda maantee metsaäärt tagasi matkaautoni. Teised olid hommikusööki juba lõpetamas, niisiis tegin ka endale kiirelt paar võileiba ja arutasime päevaplaani.
Pakkisime asjad kokku ja sõitsime edasi kuni jõudsime Ikla piiripunktini, kust pidime otsa ümber keerama. Treimani ja Ikla külad oma männimetsa ja madalate puitmajadena tekitasid tunde nagu oleksime kuskile saarel. Kablis ahvatles tee ääres Pagaripoe silt ja seekord me ei pidanud pettuma – ülihead pirukad ja tore sõbralik müüja. Lisaks sai laps endale kauaihaldatud mängukaardid, sest õppis hiljuti ära kaardimängu.
Kabli parklas lülitasime matkaauto inverteri sisse, et kohvi valmistada ja nautida Kabli poe imehäid saiakesi. Hiljem jalutasime rannas ja lapsed lustisid mänguväljakul.
Laisklesime korralikult kuniks oli aeg edasi liikuda Häädemeestele.
Matkaautoga Pärnumaal. Häädemeeste
Häädemeestel peatusime Seltsimaja parklas, kus infoviit näitas linnuvaatlusplatvormi poole. Tundus hea plaan! Kuna lapsed olid Kablis kõvasti juba mütanud ja veidi väsinud, siis nemad kaasa tulla ei viitsinud, vaid jäid matkaautosse multikat vaatama.
Rada kulges hobusekopli piirimail, kuhu pääses läbi suure viltuvajunud puitvärava. Algus oli paljutõotav, et ees on ootamas hea matkarada! Mida edasi läksime, seda porisemaks tee läks kuni lõpuks enam kuiva jalga edasi ei pääsenud. Ja kuna vaateplatvormi ka veel ei paistnud, siis keerasime otsa ringi ja tulime tagasi.
Häädemeestel me head peatuspaika ei leidnudki, olid vaid suured rannaniidud. Järgmine plaan oli sõita kümnekonna kilomeetri kaugusele Laiksaarele, kus on matkarada ja metsaonn. Kohapeale jõudes selgus, et metsaonnini viib vaid kitsuke porine metsatee. Seega Laiksaare ei sobinud meile. Järgmine koht oli Rae järv.
Matkaautoga Pärnumaal. RMK Rae järve puhkeala ja matkarada
Metsavaheline kruusatee meis eriti suurt entusiasmi ei tekitanud, kuid seda enam olime üllatunud kui kohale jõudsime. Rae järve ääres asub mitu lõkkekohta, üks neist lausa kalda peal, mänguväljak, puudehoidla ja wc, ühesõnaga väga ilus koht!
Suure hurraaga sõitsime kohe kaldaservale lõkkekohale, aga üsna pea otsustasime ringi, sest kaldal puhus tugev tuul ja seetõttu parkisime end hoopis mänguväljaku kõrvale. Lastele meeldis muidugi see koht väga!
Õhtu veetsime süüa tehes, süües ja niisama mängides, sest õues oli mõnusalt soe ja metsavahel ka tuulevaikne. Kuigi meie arvates asus koht väga metsa sees ja oli pigem eraldatud, siis õhtu jooksul sõitis siit läbi ikka mitu autot – mõned läksid matkarajale, paar seltskonda jäi kaugemale lõkkeplatsile grillima.
Uni oli sel öösel nii hea, et magasime kõik pea 12 tundi 🙂
Hommik algas vihmaselt, aga tahtsime kindlasti ära käia matkarajal ja seepärast jäime matkaautosse telekat vaatama ja vihma lõppemist ootama. Peale lõunat lõpuks sadu lakkas ja nii mõnus oli end liigutama hakata – lapsed oli eriti energiat täis ja pistsid lausa joostes ees minema.
Rae järve matkarada on 3 km pikk, kulgedes mööda järve äärt, seejärel mööda metsateed ja tagasi metsavahelist kruusateed mööda. Metsarajale jäävad infotahvlid, rippsild ja vaatetorn, mis kahjuks küll amortiseerunud ja seetõttu suletud. Kui metsas oli avastamist küllaga, siis mööda teed kõndimine oli küllalt üksluine. Õnneks meil oli kaasas kolm reisiselli, kelle jutuvada ei lakka ja kes seekord end vibuks sobivate toigaste hankimisega tegevuses hoidsid.
Ootamatult meie edasised plaanid veidi muutusid ja tekkis veidi aega juurde kuigi muidu olime plaaninud Tartu poole hakata sõitma, seetõttu otsustasime päevakese veeta Pärnus. Ja nagu ma alguses ütlesin, siis minu plaan oligi alustada just siit Rae järvest ja liikuda mööda rannikut ülespoole, et võimalusel viimane päev Pärnus veeta, nüüd aga pidime edasi-tagasi sõitma. Õnneks olime Pärnust vaid poole tunni tee kaugusel, nii et pole hullu! Selles ongi ju matkaauto eelis ongi – olla liikuv, spontaanne ja sõita sinna kuhu parasjagu soov on!
Matkaautoga Pärnus
Pärast mitmepäevast metsapuhkust, oli rõõm taas inimeste seas olla ning linnamelu mõjus ergutavalt! Parkisime matkaauto ranna äärde ja kõigepealt jalutasime läbi linnas asuva Rannaniidu matkaraja, kuhu juba ammu olen tahtnud tulla, uudistasime rüsijääd Pärnu lahes ning jalutasime ümbruskonnas.
Pärnu linnaruumis on aprillis välja pandud haruldane kunstinäitus! Näitus „Pärnu Eesti kunstis 2“ raames on linnaruumi paigutatud kunstiteosed täpselt nendesse paikadesse, kus kunstnikud said omal ajal loometööks inspiratsiooni ja ainest. Väga põnev viis Pärnu ja linna ajalooga tutvumiseks!
.
Edasi hakkasime vaatama kuhu me täna ööseks parkima jääme. Park4night näitas üht linnas asuvat jõeäärset kohta ja teist matkaraja lähedal asuvat puhkekohta. Vaatasime esimesena ära jõeäärse koha, mis osutus väga sobivaks – Ringi tänava lõpus väike parkla otse vaatega jõele. See koht ei ole muidugi selline, kuhu oma laagri lahti lööks, aga üheöiseks peatumiseks väga hea!
Kui terve päev oli olnud pilvine ja hall, siis õhtu lõpuks tervitas Pärnu meid imelise päikeseloojanguga.
Järgmisel hommikul ärkasin enne teisi ja tegin jalutustiiru varahommikuses Pärnus. Ei mäletagi, millal oli viimati võimalus niimoodi rahulikult kulgedes Pärnut avastada – alati on ju kiire oma kindlates kohtades käia, nüüd aga kui on kinni, siis jagub aega ka mujal ringi vaadata. Mõnus!
Paari tunni pärast kui ka teised olid ärganud, sõime hilise hommikueine otse Pärnu jõe kaldal ning suundusime veelkord linnatiirule kevadises Pärnus.
Seejärel oligi aeg hakata kodu poole startima. Jäime lühipuhkusega Pärnumaal igati rahule – saime palju viibida looduses, nii metsas kui mere ääres, grillida, mängida, jutustada, avastada uusi kohti ja saada uusi elamusi! Matkaautoga reisides ei vajanud me kämpingukohta ega püsivat elektrivoolu, sest kaasaegne matkaauto suudab toimida mitu päeva ilma püsiva elektriühenduseta. Matkaautoga reisimine andis meile võimaluse tulla kodus välja ja reisida turvaliselt!
Loe veel matkaautoga Eestis reisimise kohta:
Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?
Võta ühendust.
Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ