Matkaautoga talvel reisile Lääne-Virumaale ja Ida-Virumaale

Matkaautoga Peipsi ääres Kauksi RMK telkimisalal

Ühel märtsi nädalavahetusel võtsime perega ette matkaauto reisi Ida-Eestisse, et avastada Lääne-Virumaad ja Ida-Virumaad. Õhtupoolikul startisime Tartust Peipsi poole ja kuna valget aega oli jäänud napilt paar tundi, siis pikka sõitu ei plaaninud ja esimeseks ööbimiskohaks valisime Kauksi. Ilm oli kergelt talvine, värskelt sadanud lumi ja paar miinuskraadi. Kuigi järgmisteks päevadeks andis ilmateade lumetormi hoiatuse ja ka kangemad külmakraadid, siis see meid ei heidutanud, sest õues viibida meile meeldib ja matkaauto näol soe tuba on alati ootamas. Talvel matkaautoga reisimisest loe siit.

Jõudsime Kauksisse napilt pimeduse saabudes. Esimese hooga sõitsime Kauksi Külastuskeskuse juurde, kuigi tegelikult tahtsime hoopis telkimiskohta minna. Kauksis on nimelt Eesti kõige suurem RMK telkimisala 50 puhkekohaga. Seega sõitsime pisut tagasi, kust silt ka viitab telkimisalale. PS. Google Mapsis on märgitud mitu telkimisala, see ÕIGE ongi märgitud Kauksi RMK telkimisala ÕIGE 🙂

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Parkisime end üsna algusesse esimeste puhkekohta juurde ära ja läksime kiiresti randa loojuva päikese punast taevast vaatama. Süütasime lõkke, grillisime mõned vorstid seniks kuni lapsed pimeduses peitust mängisid.

Ühtäkki märkasin, et meie seltsi on ilmunud veel üks tegelane – nimelt passis vaid mõne meetri kaugusel üks rebane. Istus seal ilusti ja lihtsalt vaatas. Esiti käisid igasugused mõtted peast läbi, et äkki on haige vms, et ta nii julge on, aga välimuselt oli ilus koheva sabaga loom, seega vist lihtsalt inimestega harjunud. Sõi ära laualt mahapudenenud vorstid ja kui me tuppa läksime, heitis meie akna alla pikutama. Hommikuks oli kostiline siiski oma teed läinud.

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Öö möödus väga vaikselt, ainult üks öökull hõikus mõned korrad. Varakevadised hommikud on juba üsna valged, aga kuna matkaautos olid akendel rulood kinni tõmmatud, siis ei saanud ma ärgates kohe aru, mis kell võiks olla. Kontrollides telefoni näitas kell 7:43 ja päikesetõus 7:53. Panin kiiresti riidesse ja hiilisin matkaautost välja jättes teised magama.

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Õues oli 11 kraadi külma ja mõnus tuulevaikus. Oranžikas-punased päikesekiired laotusid üle metsa kui päike üha kõrgemal tõusis. Ilm oli liiga ilus, et kohe tagasi tuppa minna.

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Eelmisel õhtul olin järgi vaadanud, et siinkandis on kaks matkarada, millest üks, Luide matkarada, pidi siitsamast mööduma. Tähistuseks kollased triibud puudel. Kõndisin mööda rannaäärt, püüdes puude peal tabada matkaraja märgitust, kuid ühtegi tähist ma ei näinud. Suundusin pisut metsa poole luidetele ja nüüd märkasin küll puudel tähiseid, aga need olid valge värviga. Eeldasin, et äkki on kollane värv lihtsalt valgeks luitunud 🙂

Jalutasin kuni jõudsin vaateplatvormini, mis kõrgub Peipsi järve-äärse kõrguselt teise liivaluite kohal. Kauksi luite vaateplatsvorm on värskelt taastatud, et kaitsta luidet külastajate tallamise eest.

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Sealsamas parkisid veel kaks matkaautot, mida olime eelmisel õhtul juba Tartu lähedal tanklas silmanud. Ju nad olid lihtsalt grammike enne meid kohale jõudnud, sest õhtu jooksul ei möödunud meist ühtegi autot ja ei näinud ma ka teisi teid sinna metsa vahele suunduvat.

Jalutasin mööda metsateed tagasi ja märkasin kohe ka kollaseid värvimärgistusi puudel. Nii, et täitsa olemas kollased märgitused, aga kuna see matkarada kulges mööda metsateed, siis oli üsna igav köndida ja peagi suundusin tagasi ranna äärde, kus hoopis põnevam maastik ja kaunis vaade Peipsile. Pealegi soojendas hommikupäike mõnusalt. Õhutemperatuur oli tõusnud -8 kraadini. 

matkaauto-moover-kauksi-rmk
matkaauto-moover-kauksi-rmk

Jõudnud tagasi matkaauto juurde, tundus autos sees kõik ikkagi liiga vaikne olevat, seega eeldasin, et pere ikka veel magab ja otsustasin meie asukohast teisele poole ümbrust uurida. Peagi jõudsin Kauksi oja suubumiskoha juurde, kust edasi ei pääsenud. Keerasin oja pidi üles, kus teadsin olevat teise matkaraja, mis kulgeb mööda jõe äärt. Üsna pea jõudsingi viitade juurde, mis üks juhatas Luide matkarajale, kust ma just olin tulnud, teine mööda oja üles.

matkaauto-moover-kauksi-rmk

Jalutasin siis ülespoole. Rada kulges mööda ojakallast, kuid kinnisõkutud lumi ja konarused tegid liikumise üsna raskeks, nii et ma kuskiltmaalt tagasi keerasin ja matkaauto poole suundsin. Teised olid ka enamvähem ärkvel. Värske õhk oli kõhu tühjaks teinud, nii asusin kohe hommikueinet valmistama. Magus omlett munadest, saiast, banaaniviiludest ja pähklitest maitses suurepäraselt!

Kui kõhud täis, läksid lapsed õue rebase jälgi otsima ja kuna ilm oli hea, ei mallanud meiega toas istuda, vaid tõmbasime ka joped selga. Leidsime, et Kauksi puhkekoht on igati mõnus peatumiseks igal aastaajal, kuid suvehooajal kindlasti ülerahvastatud, seega hea meel, et meie siia hooajavälisel ajal sattusime. Mõnus jalutuskäik tehtud, panime asjad kappidesse ja sõitsime mõnekümne kilomeetri kaugusele Iisakusse.

Matkaautoga Ida-Virumaal. Iisaku

Sõites Iisakust läbi märkasime tee ääres Dello pagariäri, no ja kes suudab vastu panna värskete saiakestele. Kuna maja ees seisis mitu autot, siis eeldasime, et ju on tegemist hea kohaga. Pood ise oli pisike külapood, kus ruumi vaid mõnele külastajale, aga kaubavalik oli see-eest lai – isetehtud kõrvitsahoidistest kuni kirjatarveteni välja. Lahkusin poest peekonipirukate ja kreemisaiadega ning ei suutnud vastu panna nostalgilistele kodukookidele. Tärimäe jalamil värske kohvi kõrvale saia ampsates pidime siiski pettuma, sest kahjuks olid saiakesed üsna kuivad, kuid sellest hoolimata kõik nahka pisteti.

Matkaauto rent tartus Nespresso kohvimasin

Kõhud täis ja meel hea, ronisime üles Iisaku vaatetorni, et vaadata alla Ida-Virumaa kõrgeimast looduslikust tipust, kust selge ilma korral peaks nägema lausa Peipsi järveni välja. Kuna aga lumesadu ja tuul andsid märku lähenevast tormist, siis vaade ulatus napilt Iisaku puitmajade katuste. Vaatasime üle ka lähedalasuva RMK Iisaku puhkekoha, mille siiski maha laitsime, sest koht asus mitmede terviseradade ristumiskohas ja võib olla üsna rahvarohke, lisaks oli juurdepääsutee takistatud madalate okstega, kuhu matkaautoga juurde ei pääse. Niisama jalapuhkamiseks aga sobib hästi.

Matkaautoga Ida-Virumaal. Mäetaguse

Võtsime suuna edasi Mäetaguse poole. Lumesadu ja tugev tuul andsid märku lähevast tormist, seega otsustasime leida parkimiskoha ööseks ja seekord varem ankrusse jääda. Uurisime kaarti eesmärgiga leida mõni RMK puhkekoht, kuid lähim tundus olevat 9 km kaugusel asuv Selisoo, pealegi oleks see tähendanud tagasi sõitmist.

Mäetaguse hotelli parklas märkasime suurt infotahvlit kaardiga, kus oli märgitud ka lõkkekohaga puhkekoht, mis asus lähedalasuva discgolfikeskuse juures. Sõitsime siis sinna, tiirutasime küll üht ja teist teed pidi, kuid paraku autoga sinna ei pääse, sest teel on keelumärk ees. Parkisime end kõrvalasuvasse parklasse. Kogu kompleks tundus korralik ja kaaseaegne ja nagu guugeldades aru saime on lisaks discgolfirajale seal veel rollerirada, kuid meie sealveedetud aja jooksul ei liikunud seal ühtegi inimest, ainult paar autot sõitis mööda. Eks ilm oli ka pisut kehv, sest sadas tihedat lund ja tuul keerutas tuisku. See-eest lapsed said mõnusat staadoniküljelt järsakult kelkudega alla lasta, joosta ja möllata. Neid tuisune ilm üldse ei seganud. 

Ja ei seganud ka mind suusatama minemast. Suusatamisest siiski erilist asja ei saanud. Eeldasin, et disc-golfi keskuses on rajad sisse sõidetud, aga tegelikkuses olid seal vaid libedad jääväljad, kus suusakeppidega ei olnud midagi teha, vaid tuul lükkas oma suunas. Pettumus!

Korra mõtlesime edasi sõita, aga lapsed ei viitsinud ja tahtsid hakata filmi vaatama ning pimedas uut kohta leida on ka tülikas, siis jäime Maetagusele paikseks. 

Veidi peale südaööd aga raputas matkaautot selline tuuleiil, et korraks võttis ikka kõhedaks küll. Piilusin aknast välja – õues tuiskas ja tormas, nii et pimedas sellistes oludes sõitma hakkamine oleks olnud veelgi ohtlikum. Seega jäi üle vaid loota, et tuul veidigi vaibub. Õnneks nii suurt puhangut enam ei tulnud või ma lihtsalt jäin mingi hetk magama ja ei kuulnud. 

Hommikuks oli maru veidi raugenud, lund ei sadanud, taevas hakaks selginema ja isegi korraks näitas päikest. Peale hommikusööki liikusime edasi Rakvere poole.

Matkaautoga Ida-Virumaal. Ratva nõiakaevud

Enne veel tahtsime näha Ida-Virumaa nö uut vaatamisväärsust, milleks on Ratva nõiakaevud. Ratva külla jõudes lootsime leida eest suunaviitasid vms, mis juhataks meid allikateni, aga neid muidugi ei olnud ja seetõttu kulus pisut aega internetis kohajuhiste otsimiseks.

Liikudes mööda kitsukest külateed jõudsime õnneks ka õigesse kohta. Kohapeal avanes meile kaugelt juba õige uhke vaatepilt, sest allikate teepervele oli veetud tünnisaunad, lumele laotatud vaibad ja mehed oli õige ülevas tujus. Selgus, et tegemist polnud siiski tavapärase vaatepildiga, vaid justnimelt tänaseks päevaks olid saunad kohale toodud, sest meestel oli kavas miski oma üritus, sealhulgas ka talisuplus sealsamas allikavees.

Kohalikud mehed selgitasid lahkelt kohalikku elu ja nõiakaevude tekkelugu. Nimelt on tegemist ligi 40 meetri sügavuste puuraukudega, mis juhivad vett ära endistest Viru kaevanduse käikudest. Meie jaoks oli uus teadmine, et kogu see ala on maa-aluseid käike täis. Mõned aastad tagasi Viru kaevandus suleti ja käigud täitusid oodatust kiiremini veega, hakates nii ümbruskaudseid põlde üle ujutama, mistõttu puuriti augud, et vett ära juhtida. Nii võibki kevadiste suurvete aega näha kõrgumas lausa meetrikõrgust veesammas. Igaljuhul tore koht, mida sealkandis tasub vaatama minna. Olgu siinkohal toodud ka Ratva nõiakaevude täpsed koordinaadid 59°16’10.4″N 27°13’25.0”E, sest meil läks koha leidmiseks tükk aega ja kui kinnituisanud teel värskeid autojälgi ees poleks olnud, siis ilmselt poleks me seda kohta ka leidnud.

Matkaautoga Ida-Virumaal. Aidu karjäär ja Kiviõli

Edasi viis tee meid Rakvere poole mööda Aidu karjääri, kus kõrguvad mäed olid meile samuti uudistamist väärt – ei ole ju Eestis tavapäraselt selliseid suuri künkaid. Teadaolevalt peaks kunagises Aidu põlevkivikarjääris juba järgmisel aastal valmima maailmatasemale veespordikeskus. 

Mööda metsa ja põlde kulgev tee läks vahepeal üsna kitsaks ja hakkasime isegi kahtlema kas tee varsti päris otsa ei lõppe, kuid õnneks jõudsime siiski suuremale maanteele, mis viis meid Kiviõlisse. Kahjuks pikemat peatust teha ei saanud, küll aga on Kiviõli oma endistele hiigelaegadele viitavate ehitistega põnev sihtkoht järgmiseks reisiks.

Matkaautoga talvistel teedel

Rakveres ajasime korda mõned asjatoimetused, haarasime Rohuaia kohvikust kaasa maitsvad pirukad ja asusime koduteele. Teeolud olid sel päeval kohutavad – sadas tihedat lund, tuiskas ja tormas, nii et nähtavus oli vaid mõnikümmend meetrit. Selliste teeolude korral on oluliselt määravaks korralikud talverehvid ja Bürstner matkaauto stabiilsus. Õnneks jõudsime kenasti koju, tõstasime asjad tuppa ja sättisime matkaauto korda juba järgmiste reisijate tarvis. Taaskord üks mõnus nädalalõpp põnevaid Eesti kohti avastades!

Vaata rohkem pilte MOOVER Facebooki lehelt!

Loe veel talvel matkaautoga reisimise kohta:

4 comments

    1. Rõõm kuulda! Nüüd siis Ratva kaevud kõigile hästi leiatavad. Soovitame!

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga