Matkaautoga Vormsile
Paar päeva puhkasime Saaremaa reisist, seejärel võtsime suuna uuesti saarte poole, seekord Vormsi saarele. Vormsil keegi meist varem käinud ei olnud, seega olime eesootava suhtes ootusärevad. Reisimiseks Bürstner matkaauto.
Kui Rohuküla sadamasse jõudsime, oli praam just saabunud ja autod sõitsid maha. Nii saime meie kohe peale – ikka esimesena. Piletid broneerisime eelmüügist, edasi-tagasi pilet (matkaauto + 5 inimest) maksis 44€ . Praamisõit Vormsile kestis 45 minutit. Ilm oli suviselt päikseline, taevas helesinine, nii nautisime sõitu väliistepinkidel.
Vormsile jõudes valisime saarel sõitmiseks põhjarannikult Saxby tuletorni suunas kulgeva tee. Kitsas asfalttee lookles läbi metsade, põldude ja külakeste teeääri kaunistamas kiviaiad ning kõrged valgete õitega harakputked. Nii idülliline! Ühest saare otsast teise on umbes 20 km, aga teed on väga kitsad ja käänulised, seega max kiirus on 50 km/h.
Põliselanikke on Vormsil ca 200, suvel lisandub hulganisti ajutisi suvitajaid. Läbi külakeste sõites nägime nii vanu puumajasid kui ka uhkeid rookatustega häärbereid, mille hoovil lehviv rootsi lipp andis mõista elanike päritolust – palju sajandeid elasid Vormsil rootslased, seepärast on siin levinud ka rootsipärased kohanimed.
Enne saarele tulemist juhtusin lugema artklit, kus vormsilased kaebasid liigse lageraie üle – raiesmikud, suured palgihunnikud tee ääres ning palgiveokas praamil olid selle tõestuseks. Samas metsad tundusid minu silmale tihedad põlismetsad, kus risti-rästi langenuid puid.
Vormsi Allika matkarada
Kuna täna oli pikalt autos istutud, siis tundus hea mõte end pisut sirutada Hullo asula lähedal Allika matkarajal jalutades. Jätsime auto suure tee äärde ja jalutasime sealt matkaraja alguspunkti (veidi üle 1 km).
Allika matkarada on 1,7 km pikk (üks suund), kulgedes nii metsarajal kui mööda laudteed. Raja äärde on paigaldatud suunaviidad ja infotahvlid.
Kui mööda kruustateed kõndides pidime laste tuju üleval hoidma, siis laudteele jõudes ei olnud enam kellelgi jalad väsinud ja matk kulges lausa joostes, vahepeal raja kõrvalt peoga jänesekapsaid haarates.
Raja alguses on kristallselge veega allikajärved, nendest tuntuim on Suurallikas. Lõpus läheb tee kaheks, üks rada läheb allikani, teine vaatetornini. Meie valisime viimase ja jõudsime Prästvike järve ääres asuva vaateplatvormini. Vaade oli kahjuks küllalt kesine, sest kahel pool on vaadet piiravad puuoksad ja järv ise suures osas roostunud. Laudteed pidi edasi minnes jõudsime pisikese järvesopini, kus saab näha veealust allikat.
.
Saxby puhkekoht ja Vormsi tuletorn
Tagasi autos, jätkasime sõitu Saxby tuletorni poole, kuhu plaanisime ööseks parkima jääda. Saxby külas vahtisime põllul sookurgi ja sõitsime esiti õigest teeotsast mööda, sest eeldasin, et tuletorni poole näitab vaatamisväärsusele tavapärane pruun teeviit. Alles hiljem nägin, et teelahkmele on suunaviit olemas küll, aga pisike puidust viit on kulunud ja vaevumärgatav.
Mööda metsateed sõites jõudsime lõpuks suuremale parkimisplatsile, kust edasi enam ei saanud, sest edasiviiva tee alguses ilutses suur keelumärk ning silt tuletorni lahtiolekuaegadega – muidugi ei olnud see avatud täna kui meie seal olime. Pole hullu, ega me väga sinna üles minna ei soovinudki.
Parkla on märgitud kui RMK Saxby puhkekoht, parkimisplatsi serval on lauaga istepink, lõkketegemisvõimalus puudub. Rand on kiviklibune ja rannajoon tugevate tormilainete poolt pidevalt liikuv. Üks kohalik, kellelt ujumisvõimaluste kohta küsisin, soovitas pigem Rumposse minna, sest Saxby on liialt kivine ja meri läheb kiiresti sügavaks.
Jalutasime mööda rannajoont Vormsi tuletornini. Tuletorni ümber on ehitatud kõrge plankaed, suured eramaa sildid peal, kuuldavasti pidi keegi seal alaliselt elama, seega on privaatsus arusaadav.
.
Kuigi Saxby rand ja merevaade olid ehedad, siis täna ei tundunud see meile ööbima jäämiseks hea koht – kuidagi liiga üksildane – seega pöörasime autonina tuldud teed tagasi Hullo poole.
Rumpo
Hullo lähedal Rumpos pidi olema ujumiskoht, lootsime seal leida parema ööbimispaiga.
Kohe Rumpo tee ääres mere kaldal olidki kaks paatide randumiskohta – liivaranda muidugi ei olnud, lihtsalt roostiku vahele rajatud madalad ujumiskohad ja paadikaid. Parkisime end ühele kohale ära. Kuna väljas oli tugev tuul, täpsemalt andsid uudised lausa tormihoiatuse, siis õue minna ei viitsinud ja tegime matkaautos hoopis filmiõhtu. Kui muidu ma ei kannata üldse tugeva tuule käes auto kõigutamist, siis nüüd päevavalges ei tundunud see pooltki nii jube kui pimedal talveajal ning matkaauto aknast oli ilus merd ja loojuvat päikest vaadelda.
Kui aga hakkasime magama minema, pidin kohe oma sõnu sööma … tuul oli ikka väga hull ja autoelamu kõikus korralikult, justkui oleks mere peal. Sellistes tingimustes mina magada ei suuda ja seekord oli ka Marvin nõus, et rahulikuks uneks ikka liiga tormine.
Lõime autole hääled sisse ja sõitsime paar kilomeetrit tagasi Hullosse, kus parkisime külamaja kõrvale. Uni oli hea, vaid korra ärkasin vihmakrabina peale. Alles järgmisel päeval märkasime, et tegelikult on parklas lubatud parkida kuni 3-tonnistel sõidukitel – ups! 🙂
Rumpo matkarada
Hommikul ostsime Hullo poest ehk Vormsi Kaubamajast kaasa värskeid pirukaid ja sõitsime tagasi Rumposse, et minna matkarajale. Ilm oli suurepärane, päikseline ja mõõduka tuulega.
Rumpo matkarada on pea 7 km pikk, lapsed poleks viitsinud seda läbi kõndida, seega läksime jalgratastega. Suveperioodil karjatakse poolsaarel veiseid, seepärast tuleb vahepeal minna läbi elektrikarjuse väravate. Matkatee äärde jääb kaks madalat vaatetorni. Loodus on saarele iseloomulikult madal, palju kadakaid, rannaniidutaimi ja samblikke. Laste rõõmuks leidsime raja äärest ka esimesed metsmaasikad. Uskumatu, sest eelmisel nädalal Saaremaal kõik metsamaasikad alles õitsesid, isegi rohelisi marju polnud veel küljes ja nüüd oli siin ohtralt metsmaasikaid kogu tee vältel.
.
Sõitsime ratastega päris poolsaare lõppu, kus avanes kaunis panoraamvaade mandrile, merele ja Hiiumaale. Seejärel väntasime veidi tagasi ja tegime Rumpo vaatetornis pikniku. Kõik oli nii super – ilm, loodus ja seltskond!
Rumpo matkarajast jäi küll suurepärane mälestus ja igal juhul soovitame Vormsil olles seal ära käia.
Hullo
Taas matkaauto juures ajasime juttu kohaliku mehega, kes soovitas meil käia Hullo kiigeplatsil, Põha Olavi kiriku juures ja surnuaias, kus maailma suurim rõngasristide kogu.
.
Kuna praamini oli paar tundi aega, siis sõitsimegi veelkord tagasi Hullosse ja pärast üürikest otsimist leidsime õige teeotsa kiigeplatsile. Päris kiigeplatsile välja me ei sõitnudki, sest enne seda, koolimaja taga on välijõusaal ja disc-golfi väljak ning lapsed tahtsid sinna jääda. Kiigeplats iseenesest oleks olnud üsna hea peatumiskoht ööseks. Valmistasime lõunasöögi ning nautisime mõnusat puhkehetke kuni oligi aeg taas praamile sõita.
Kokkuvõtvalt jäid mul Vormsi suhtes pisut kahetised tunded – ilmselt vähendas emotsiooni eelmise nädala Saaremaa trip ja Vormsi millegi erilisega ei üllatunud … või oleks Vormsi tõelise olemuse tabamiseks pidanud rohkem aega seal veetma … samas ikkagi tore, et ära käisime! Aitäh Vormsi!
Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?
Võta ühendust.
Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ
Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.
LIITU UUDISKIRJAGA!
baYJhFLrpEUMQRd
Real excellent information can be found on website.Raise blog range
FRolUSVIf
eSruUMJqK
KvtbpsqmrgdYja