Matkaautoga Muhu saarele ja Saaremaale

Suur suvi oli jõudnud Eestimaale ja seetõttu võtsime suuna Saaremaale – iga õige eestlane käib ju korra suvel Eesti saartel 🙂 Seda enam, et viimati käisime matkaautoga Saaremaal paar aastat tagasi, sellest saab lugeda siit.

Asjad autosse, lapsed oma kohtadele, matkaautole hääled sisse ning minek! Reisimiseks on meil 5-kohaline matkaauto Citröen Bürstner IXEO 726.

Jõudsime Virtsu sadamasse just siis kui üks praam lahkus. Õnneks enne jaanipäeva ei ole turistihooaeg veel alanud ja praamile pääseb ilma piletit broneerimata. Saime sadamas vaevalt 20 minutit oodata kui järgmine praam juba ette sõitis. Ei jõudnud kohviga rahulikult ära juua kui juba olimegi Kuivastu sadamas.

Muhumaa. Üügu pank

Seekord jätsime kindlalt kõrvale Saaremaa tuntud turistikohad nagu Kuressaare linnus, Panga pank ja Sõrve säär, pigem tahtsime nautida “igavlevat” puhkust looduses.

Kui tavaliselt on kiire-kiire Saaremaale jõuda ja ainus peatus Muhumaal on Liival, siis seekord oli eesmärk pisut rohkem ka Muhu saarel ringi vaadata, seetõttu keerasime matkaauto nina üsna pea maanteelt Nõmmküla poole. Meie teele jäi kõigepealt Üügu pank.

Üügu pank on Muhu suurim ja ilusam pank ning pühapaik. Eriline ja teistmoodi koht on küll – kivine, madala taimestiku ja kauni vaatega merele, taamal rohtu söövad mägiveised. Oleks väga tahtnud käia ära ka panga all, et näha seda kõrguvat paeseina, aga ausalt öeldes unustasin kohapeal selle täitsa ära  – tegelikult ma ei tea kas ja kuidas sinna alla oleks saanudki.

Saaremaa-Muhu-uugu-pank

Lapsed kastsid varbaid jääkülma Silmaallika vette, seejärel jalutasime künklikul maastikul, kus tuleb üsnagi ettevaatlik olla, sest perved on varisemisohtlikud ja maapinnas võib olla sügavaid auke. Auku õnneks keegi ei kukkunud, küll aga oleksin ma ümbrust uudistades peaaegu ühele vaskussile peale astunud :S

Silmasin eemal inimesi, kes uurisid midagi taimestikus, nimelt otsisid nad mingit erilist orhideeliiki ja olid väga elevil selle leidmisest. Minu jaoks oli üllatav, et valge õige lilled, mida ma pidasin mingiks ülase liigiks, ei olnudki ülased vaid anemoonid, neid õitses saarel erinevas paigus väga palju.

Üldse oli pisut kummaline näha õitsemas piibelehti ja sireleid, sest need on minu jaoks pigem kevadlilled, mis õitsevad mai lõpus, mitte juuni keskpaigas. Natuke nihkes see loodus sel aastal. 

.

.

Igaljuhul on Üügu pank üks täitsa tore koht, kus peatus teha ja ehedat saare loodust nautida. Me ise autoga päris letti ei sõitnud, aga seal on ka väike parkimisplats, seega võimalus matkaautoga ka pikemaks jääda, sest vaade on imeline!

Matkaautoga Muhu saarel. Pallasmaa. Lepanina rand

Edasi sõitsime Muhumaa põhjarannikule Pallasmaale Lepanina randa, mis pidavat olema Saaremaa üks soojema veega randasid. Seda ta tõesti oli, sest tegemist on nö lahesopiga, kus hästi madal vesi. Lapsed olid igatahes vaimustuses, seekord olid meil kaasas ka SUP-lauad ning lapsed hullasid mõnuga vees kuni hambad plagisema hakkasid. 

Saaremaa-muhu-lepanina-muul

Üks suur üllatus tabas meid ka – nimelt 5 minutit peal meid keeras veel üks Bürstner matkabuss randa. Kuna Bürstnereid Eestis väga palju ei sõida, siis on alati elevus neid näha. Elevus asendus aga kohe suure üllatusega, sest tegemist oli meie enda teise matkabussiga, mis parasjagu rendis 🙂 Täiesti uskumatu, et sattusime mõlemad sellisesse kohta, sest Pallasmaa rand ei ole kindlasti mingi üldtuntud turistikoht, kuhu igaüks võiks juhuslikult sattuda. Igal juhul oleks suurem tõenäosus olnud kohtuda praamil. Tore juhus küll 🙂

Saaremaa-muhu-lepanina-muul

Päris head parkimiskohta ranna juures ei ole, muuli juures on killustikuga pinnas, kus palja jalaga valus käia, pisut eemal teise ujumiskoha juures on väike plats, kus kõrge heina sees pink ja kividest ümbritsetud lõkkease. See-eest väga kaunis vaade merele on igast kohast. 

.

.

Muhu. Koguva küla

Järgmisel päeval peale hommikusööki võtsime suuna iidse kaluriküla Koguva suunas. Kuna tegemist on väga väikese külakesega, siis võtsime jalgrattad, sest niiviisi on palju parem ümbruskonnast ülevaadet saada. 

Tiirutasime Muhu muuseumikompleksi ümber, seejärel suundusime sadamasse. Küla oli justkui välja surnud, mitte ühtegi inimest me seal ei kohanud, ainult kahte kivide vahel peesitavad rästikut. Ilmselt suures osas ongi eramud kasutusel seal pigem suvituskohana ja põlisasukaid on vähe. Ja kuna oli esmaspäev, siis inimesed ka tööl. 

saaremaa-muhu-koguva

Väntasime taas üles külasse, möödudes hiiglaslikust merele vaatavast Juhan Smuuli kujust ja tegime peatuse Muhu galerii ees. Vaatasime üle kohaliku näituse ja suundusime seejärel tagasi matkaauto juurde, et edasi Saaremaale sõita. 

Matkaautoga Saaremaale. Orisaaare sadam, Illiku laid

Üle väina Saaremaale jõudes võtsime suuna Orissaare poole. Orissaares pidime tegema peatuse, et mõnele kiirele emailile vastata, seega keerasime maanteelt maha Orissaare sadamasse.

Lapsed märkasid kohe suurt batuuti ning tormasid sinna hullama, meie tegime kohvi ja lahendasime mõned kiired tööasjad, nii kujunes meie lühike peatus rohkem kui tunni pikkuseks.

Orissaare sadam asub Illiku laiul, mis on viimaste aastatega tuntud kui I Land Sound muusikafestivali toimumiskoht. Praegu käisid Illikul viimased ettevalmistustööd algavaks hooajaks ning peremees kutsus meid lahkelt sinna tagasi, sest kohapeal on võimalus matkaautoga parkida ja elektrit/vett kasutada. 

Kui emailid vastatud, 2 kohvi joodud ning nähtud kuidas traktor paati vette laseb, saime lõpuks taas liikuma.

saaremaa-orissaare-illiku

Matkaautoga Saaremaale. RMK telkimisalad

Võtsime suuna Tuhkana ranna poole, mis on Saaremaa põhjaranniku üks parimaid randu. Plaanisime jääda paikseks RMK alale, kuid kahjuks telkimisalale jõudes ei tundunud see paik meile täna üldse sobilik, sest asus täiesti metsa sees ja rand alles sajakonna meetri kaugusel, meie aga tahtsime õhtul nautida merevaadet. Seega seekord jäi Tuhkana rand külastamata 🙁

Edasi võtsime suuna Veere telkimisalale, mille kohta RMK äpp lugesin, et tegemist on suure mereäärse telkimisalaga. Kahjuks jälle ei pääsenud meie oma matkaautoga sinna juurde, sest sissesõiduteed olid kitsad ja kinnikasvanud. Tuju hakaks pisut langema, sest tahtsime juba paikseks jääda ja ilma nautida, mitte aega autosõidule kulutada. Tagantjärele mõtlesin, et äkki lähenesime Veerele valelt poolt – seega kui keegi teab kas Veere telkimisalale saab mõnd laiemat teedpidi juurde, siis anna kommentaarides teada.

Undva pank

Uurisime veelkord kaarti – huvitava sihtkohana paistis Tagamõisa poolsaare põhjatipp ehk Undva pank (Tõrvasoo pank). Tee sinna oli muidugi kruusatee, kus ohtralt lahtisi kive ja mida mööda logistamine tundus lõputu, ise salamisi lootes, et parem kui seal lõpus ikka midagi sobivat oleks, sest tagasi kolistada küll enam ei tahaks. 

Jõudes Undvale avanes kena merevaade kolmes ilmakaares. Undva pank iseenesest on madal, säilinud on vaid 2,5 m kõrgune ja 500 m laiune pank, sest tormituuled ja pekslevad lained murendavad panka ja vähendavad panga mõõtmeid. Küll aga võib leida huvitavaid kivimeid ja kivistisi, mis aastatuhandete jooksul sinna moodustunud. Sama põnev on ümbritsev kiviklibune maastik, kus madal taimestik kogu oma metsikus ja puutumatus ilus. Samas põhjakaldal oli näha hiljutist inimkäte tööd raiesmiku näol, kus oli maha võetud hulga puid.

saaremaa-undva-pank

Undval on tuntud ka kui üks suurimaid haha pesitsuskohti ja linde oli seal tõesti palju. Mälestust Undva kunagisest söjaväebaasist meenutavad vaid lagunenud hooned. Täna undab vaikselt Unval vaid piirivalve radar.

Meie veetsime Undval vaikse õhtu grillides, jalutades ja nautides merevaadet. Täielik eraldatus ja vaikus!

saaremaa-undva-pank

.

.

Harilaiu matkarada ja Kiipsaare tuletorn

Järgmise päeva plaan oli matkata Harilaiule, täpsemalt siis ikka sõita autoga matkatee algusesse ja sealt edasi minna ratastega. Kuigi Harilaiule näitas gps alguses vaid mõni kilomeeter, siis meie tee küündis 20 km pikkuseks, sest otsetee oli matkaauto jaoks läbipääsmatult kitsas. Enamus teest ikka valgetolmune kruusatee, Saaremaa kruusateed on vihmaga eriti hullud, sest tolm muutub millekski tsemenditaoliseks.

Õnneks vihma meie ei saanud, küll aga olid matkaauto taga olevad jalgrattad saanud uue “valge” väljanägemise. Meil on olemas ka jalgrataste kate, aga kuna see on ühest küljest avatud ja tolm keerutab sealt ikkagi sisse, siis meie tundub see pigem esteetiline kui praktiline asi.

Harilaiu matkaraja alguses oli keegi kaval inimene ka oma rattalaenutuse püsti pannud ja etteruttavalt võin öelda, et rattaga teekonna läbimine on üsna hea mõte. 

saaremaa-harilaiu-matkarada

Oma rattasadulad puhtaks pühkinud, asusime ka meie Harilaiu matkateele (4,5 km), mille lõpp-punktiks on Kiipsaare tuletorn. Matkatee on äärmiselt põnev ja vaheldusrikas – alguses viib kivine tee läbi kahel pool laiuvate lagedate väljade metsavahele, vahepeal jälle avaramale maastikule kuni lõpuks  jõuad liivastele väljadele. Meie suundusime kohe üle valli pehme mereliiva sisse ning hakkasime mööda rannaäärt poolsaare tipu poole kõndima.

Alguses läks tee ikka suht vaevaliselt, sest kõik käisid ninad maas otsides huvitavaid kive, seejärel neid kivihunnikuid kaasa tassides. Nagu Saaremaale tavaks, siis otsisime auguga kive ja neid oli seal rannas ikka hulgim, nii pisikesi kui suuremaid.

.

.

Lõpuks lapsed ikka loobusid enamikest kividest ja pihku jäid vaid parimad leiud. Viimaks jõudsime poolsaare tippu viltuse Kiipsaare tuletorni juurde. Kiipsaare tuletorn asub praegu keset merevett, kuigi algselt ehitati see ikka kuivale maale, meri on lihtsalt nii palju maad enda all võtnud. 

Pidasime tuletorni juures rannal väikese pikniku ja puhkasime jalgu. Imeline ja eriline tunne on sellises kohas – nii võimas, puutumatu ja rahulik – justkui viibiksid teises maailmas. 

kiipsaare-tuletorn

Tagasi kõndisime mööda teerada, mis oli küll tunduvalt otsem kui mööda mereranda. Mulle aga just nii meeldib, et ei pea sama teed mitu korda edasi-tagasi kõndima. Ümberringi õõtsusid madalad kadakad ja rannataimestik, äsja õitsemist alustanud kibuvitsad ja nõmm-liivatee. 

Tagasi parklas tõdesime, et jalgsi matkates oleksime pidanud ilmselt oma kolme põnni seljas vedama, ratastega polnud aga mingit probleemi – kõik väntasid ise, vaid kõige pisemat pidi vahepeal pisut tagant tõukama. Ajaliselt kulus meil umbes 3 tundi, aga me kulgesime ikka suht aeglaselt ka.

.

.

harilaiu-matkarada

Kui meie saabudes oli parklas vaid paar autot, siis nüüd juba 5-6, mis oli teisipäeva lõuna kohta üsnagi üllatav, sest polnud ju veel puhkuste tipp-hooaeg, seega võib eeldada, et suvel käib siin päris hulga rahvast. Igaljuhul on Harilaid igati külastamist väärt ja meil oli väga hea meel seal ära käia! Saaremaale tulles tasub kindlasti külastamist!

Matkaautoga Saaremaale. Lümanda söögimaja. Mändjala rand

Kuna kell näitas juba pärastlõunat, siis otsustasime sõita kuhugi sööma. Lähim koht tundus olevat Lümanda Söögimaja, mida oleme tahtnud juba ammu Saaremaal külastada, aga seni pole jõudnud. Tegemist on legendaarse toidukohaga, kus pakutakse ehtsat Saaremaale iseloomulikku toitu  – valikud on tuhlipuder ja nott, pooli leiked ja liha, heeringarullid, lestapraad ja palju muud head. Nagu teenindaja meid hoiatas, siis portsud on suured ja kõhu saab hiiglama täis. Nii ka läks! 

.

.

Kui kõhud ääreni täis hakkasime mõtlema kuhu ööbima jääda. Kaalusime lähedalasuvat Karujärve, aga siiski loobusime sellest, sest eeldasime, et seal niisama parkida ei saa, kui siis ainult kämpingus. Etteruttavalt lisan, et tegelikult saab parkida ka avalikus parklas. Praegu aga näitas Park4night Salme asulas paari kohta, niisiis sõitsime hoopis sinnapoole, sest järgmisel päeval tahtsime nagunii Kuressaares käia. 

Salmes viidatud koht ei sobinud, sest seal oli sissesõitu keelv märk ette pandud ja teise kohta viiv tee oli madalate okstega, seetõttu ei saanud matkaautoga sinna sõita. Sõitsime edasi Mändjala ranna poole kuniks märkasime Keskranna bussipeatuse juures ühe parkla sissepääsu. Tegemist ei olnud vist nö ametliku parklaga, sest ühtegi viita sinna ei näidanud. Ühes parkla nurgas oli küll haagiseid keelav silt, aga teadupärast juriidiliselt sellist märki olemas ei ole, seega ei saa see millekski ka kohustada – jutud räägivad, et neid märke paigaldavad ümbruskaudsete kämpingute omanikud, et piirata kämparite parkimist. Meile tundus see ööbimiseks hea koht, lootsime vaid, et öösel ei tule siia ükski noorteseltskond paarutama. Üle valli oli kohe liivarand, kus tegime õhtuse jalutustiiru, aga kuna sääsed hakkasid kiusama ja lastel hakkas uneaeg tulema, siis tulime ära tuppa.

Matkaautoga Kuressaares

Järgmise päeva esimese poole veetsime rannas. Kuna aga hommikul helvestele külmkapist piima võttes avastasin, et piim on hapnema läinud, jäi meil hommikukohvi joomata, seetõttu sõitsime Kuressaarde, et end kohviga turgutada. Parkisime sadama juurde ja nagu ikka, teatasid lapsed, et neil on kõht tühi. Mis seal ikka – pott ja pann välja, makaronid keema ja 15 minuti pärast pugisime juba kõik maistvat pasta Bologneset ning vaatlesime purjelaeva Hoppet randumist. 

.

.

Kõigil kõhud täis, jalutasime kesklinna. Kui sadamas oli nii tuuline, et võtsin igaks juhuks kampsuni kaasa, siis kesklinna kivistel tänavatel oli täielik leitsak. Kuressaare keskväljakul purskkaeva nähes jooksid lapsed end kohe veega karastama, meie aga istusime Mosaiiki kohvi ja kooki ootama.

kuressaare-keskvaljak

Nii me siis nautisime seal päikesesoojuses Kuressaare linnamelu ikka tükk aega. Seejärel jalutasime linnatänavatel, külastasime mõnda kohalikku poodi, avastasime monumendi kõrvalt müüride tagant mänguväljaku ja lõpuks jõudsime välja Kuressaare randa. Täna liitus meiega teinegi matkaautopere, seega pidasime plaani kuhu ööseks Saaremaale parkima sõita. Kuressaares ega selle lähiümbruses ühtegi head kohta ei ole. Kämpingud asuvad enamasti teiselpool maanteed, mereäärset Mändjala kämpingut eeldasime olevat samas seisus kui nagu aastakümneid tagasi, seega sõitsime ikkagi Karujärve äärde, mille eelmisel õhtul olime maha laitnud.

Matkaautoga Saaremaale. Karujärv

Karujärv on Saaremaa suurim järv, kus on kämping ja suurepärane liivarand. Kämpingus matkaauto parkimine maksis 15€ (koos elektriga). Kuna kämping oli üsna tühi, vaid mõned üksikud külastajad ja teisi matkaautosid ei olnud, siis võisime omale meelepärase koha valida. Täitsime vastuvõtu juures veepaagi ja parkisime end keset muruplatsi, kus eeldasime kõige kauem päikest olevat. Ilm oli tõesti soe, seepärast nautisime randa ja ujumist, õhtul grilli ja chilli. Väga mõnus oli pärast mitut “privaatset” reisipäeva taas inimestega suhelda 🙂

.

.

Karujärve Kämping ise on küllalt päevinäinud ja väsinud ilmega – ridamisi rootsipunasega ülevõõbatud majakesi, võrkpalliplats ja lastele üks kiik. Küll aga korvab viletsa taristu kaunis liivarand. Rand on avatud ka muule rahvale, auto saab jätta mäe otsa parklasse, ilmselt võiks matkaautoga seal ka öö veeta, sest tegemist ju avaliku parklaga, kuid seltskonnaga õhtul väljas istuda ikka parem kämpingu territooriumil.

Kuigi kõrval kämpingutes ööbisid mõned noored, oli öö väga rahulik, vaid hommikul tööd alustanud töömehed keerasid oma krapi esiti üürgama, kuid üsna pea vaiksemaks.

saaremaa-karujarv

Järgmise päev hiline hommik ja lõuna kulusid rannas ujudes ja mõnusat ilma nautides. Alles pealelõunal saime liikuma, et sõita Kuivastusse praamile. Sellega meie Saarema-trip seekord lõppes – oli väga mõnus puhkus, suurepärane ilm ja “akud” korralikult taas täis laetud! Aitäh Saaremaa!

Vaata lisaks pildigaleriid meie Facebooki lehel!

Loe veel:

Matkaautoga Saaremaal

Matkaautoga Hiiumaal

Matkaautoga Kihnus

Sul on küsimusi seoses matkaauto või reisimisega?

Võta ühendust.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Saa esimesena teada matkaautoga reisimise uudistest.

LIITU UUDISKIRJAGA!

*Me ei spämmi ja hoiame sinu andmed kaitstuna.

3 comments

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga