Autoreis Turu saarestikus ja Ahvenamaal

Tänavuse suvepuhkuse sihtkoha panime paika juba kevadisel Poola reisil – Turu saarestik ja Ahvenamaa. Ahvenamaa, mis koosneb enam kui 6500 saarest, asub Soome ja Rootsi vahelisel alal Läänemeres, kuuludes Soome riigi koosseisu. Soome on meile piisavalt lähedal, et mitte kulutada pikki sõidutunde sihtkohta jõudmiseks ning saarestiku omapärane eluolu eriline ja teistsugune meie Eestimaa loodusest. Suvi on Ahvenamaale reisimiseks parim aeg, juuni alguses ei ole turismihooaeg veel alanud ja kuskil trügima ega ootama ei pea. 

Meie reisiseltskond koosneb 2 täiskasvanust, 3 lapsest ning muidugi meie kõigi mugavustega Bürstner matkaautost.

Reisiks oli planeeritud 11 päeva. Ööbimiskohtade leidmisel kasutame äppi Park4night.

ahvenamaa-marsruut

Ettevalmistused reisiks

Reisile võtsime kaasa isiklikud asjad (riided, hügieenitarbed, dokumendid), voodiriided, matkalaua ja toolid õues istumiseks, lastele tõukerattad ja veidi toidukraami. Lisaks jalgrattad, sest väikesed Ahvenamaa saared on oma lühikeste vahemaade tõttu ideaalsed just rattaga liiklemiseks, palju on matkaradasid ja väikeseid teid.

Kogu muu vajalik on matkaautos olemas. Täpsemalt sellest, mida matkaauto reisile kaasa võtta, saad lugeda artiklist “Mida võtta kaasa matkaauto reisile?”.

Matkaautole tegime enne reisi ühe väikese tuuningu. Et oodata oli kauneid vaateid, tuli parendada meie matkaauto viienda istekoha vaateala. Mõeldud-tehtud! Paigaldasime matkabussile lisaakna, mis andsin oluliselt parema vaate. Lisaks lapsele väikese laua, et lapsel oleks sõidu ajal hea mängida. Sõit võis alata!

Mõni päev enne reisi ostsime laevapiletid Tallinnast Helsingisse.

Ahvenamaa saarestiku praamiliiklus

Uurisime eelnevalt ka Ahvenamaa saarte vahel liikuvate kohalike praamide kohta, sest enamasti soovitatakse piletid ette ära osta. Infot Ahvenamaa laevade ja praamide kohta leiab siit  https://www.alandstrafiken.ax (online-broneerimiseks tuleb kasutajaks registreerida). Päris hästi me sellest süsteemist aru ei saanud ja ei tahtnud liialt ajagraafikust sõltuda, vaid kulgeda omas tempos ning soovi korral olla näiteks mõnel saarel kauem või just vastupidi kuskilt kiiremini edasi liikuda, seetõttu jätsimegi end juhuse hoolde ja praamipiletite broneeringud tegemata. Etteruttavalt olgu öeldud, et meil probleeme selle pärast ei tekkinud ja ootama ei pidanud, alati saime praamile. Samas tipphooajal, kui reisijaid on kordades rohkem, nii ladusalt ei pruugi minna.

1. Reisipäev Tartu – Tallinn – Helsingi

Lõuna paiku startisime Tartust Tallinnasse. Nagu ikka läks väljumisega eriti kiireks, et õigeks ajaks Tallinki laevale jõuda. Seega oli Põltsamaal “tore” avastada, et laev väljub 15.30 asemel hoopis 16:30 🙂 

Kaks tundi laevasõitu möödus kiiresti ja juba jõudsimegi Helsingisse. Helsingist võtsime suuna Turu poole, sõidame palju viitsime ja jääme kuskile ööbima.

Kuskil poole tee peal hakkas lastel väsimus peale kippuma ja keerasime kiirteelt maha ühe Park4night äpist viidatud koha peale. Kahjuks oli see koht kohe tee ääres võpsikus, sinna jääda ei tahtnud ja sõitsime edasi kuni tee äärde jäi üks väike järv. Sinna keerasimegi. Piiljärvi oli koha nimi, parkla väikeses metsatukas, järveni 200 m metsateed. Järv oli väga ilus liivaranna ja purdega ujumiskoht. 

Tegime voodid ära ja heitsime päevaväsimust välja puhkama. Öö oli täiesti vaikne, nii et koht osutus väga heaks ööbimispaigaks. 

2. reisipäev. Praamisõit Vuosnainen (Osnäs) – Åva (Brändö)

Hommikul tervitas meid mõnus soe suvehommik. Soojaraade näitas 16, täpselt paras hommikuseks supluseks. Jooksime mööda metsarada alla randa ja karastasime end tumedas järvevees. Vesi tundus isegi soojem kui meie koduaia basseinis. Hea algus päevale! Ja puhkusele!

Pärast hommikueinet jätkasime sõitu Turu suunas. Käisime poes, et mõned hädavajalikud asjad osta – nimelt avastasin, et olin jätnud kaamera mälukaardi teise aparaati. Teiseks hakkas matkaauto veepump kahtlast häält tegema ja kuna olime suundumas saartele, kus kaubandus piiratud, siis oli kindlam veepump igaks juhuks tagavaraks kaasa osta, juhuks kui olemasolev peaks üles ütlema. 

Kõigepealt pöördusime uhkesse autoesindusse, kus tutikad matkaautod kenasti reas, aga kahjuks sellega ka asi piirdus ja ühtegi varuosa ega lisatarvikut neid pakkuda ei olnud. Seejärel leidsime ühe lähedalasuva poe nimega Sarka, mis väliselt oli äärmiselt tagasihoidlik töökoda ja suuri lootusi meil polnud, aga tegelikult oli sees korralik, laia valikuga matkaautotarvete kauplus, kust vajaliku pumba saime. 

Vajalikud asjad varutud, jätkasime sõitu Kustavi suunas. Mida lääne poole sõita, seda rohkem hakkavad silma merepiirkonna eripärad, soome-rootsi kogukond ja saarteks killustatud rannajoon. Siit Kustavi poolsaarelt saab alguse või siis lõpu Turu saarestiku ringtee (Saariston rengastie). Meie Turu saarestiku reisist saab täpsemalt lugeda SIIT.

Turu-saarestik-praamid

Praamiliiklus saarte vahel

Kui me sadamasse jõudsime, oli praam just saabus ja saime koheselt peale sõita ning mõne minuti pärast sõitsime juba vastaskaldale. Praamisõit oli tasuta.

Edasi sõitsime Kustavi poolsaare Vuosnainen/Osnäs sadamasse, kust sõidab praam edasi Ahvenamaa saarestikku Åva (Brändö) sadamasse. Rivi autosid tuli meile sadamas vastu, mis tähendas, et praam oli just saabunud.

Parkisime auto ootejärjekorda ja läksime uurima praamipiletite kohta. Ühtegi piletimüüjat ega müügiputkat seal ei olnud, niipalju saime siiski targemaks, et pilet tuleks osta online-broneeringust, sest nii on soodsam. Lõime kiiresti arvuti lahti, vaatasime väljuvale praamile vabu kohti, mida kahjuks sellele sõidule enam ei pakutud. Pileti (sõiduk + 5 inimest) hinnaks tuli 72€. Oleks pileti ette ostnud, oleks hinnaks tulnud 14,40€. Ühesõnaga ostes pileti online-süsteemis ette, on pileti hind soodsam. Praamile võetakse eelisjärjekorras kohalikud elanikud, seejärel broneeritud sõidukid ning teatud hulk elavas järjekorras ootajaid.

Meie järgmise päeva praami ootama jääda ei tahtnud ja otsustasime soolasest piletihinnast hoolimata üle sõita … kui meid ikka praamile võetakse 🙂

Võeti ikka. Tegelikult oli praamil vaid kümmekond autot, sealhulgas bussitäis pensionäre, kes peale pikka bussisõitu sadamas hoogsalt sirutusharjutusi tegid. Kui penskareid ei oleks olnud, siis oleks praam päris inimtühi olnud. Praamisõit kestis 35 minutit. Proovisime praamil uurida kuidas me pileti eest tasuda saame, kuid selget vastust me ei saanud, sest öeldi, et praamil hetkel maksta ei saa, sest kassaaparaat on hetkel katki ja tegelikult võime hoopis järgmisel liinil maksta, ehk nii meil praamipilet seekord tasumata jäigi.

Åva

Saarel otsustasime tänaseks peatuma jääda ja pöörasime Park4night järgi väikesesse Åva sadamasse. Etteruttavalt olgu öeldud, et edaspidi saartel liigeldes jäid mitmel pool silma sildid “no overnight parking”, mis tähendab, et ööseks sinna parkima ei tohi jääda. Eks see on looduse hoidmiseks ja kohaliku ettevõtluse toetamiseks. Seetõttu oli imekspandav, et Åva sadamas võis niisama parkida.

punased-paadukuurid

Tegime süüa ja vedelesime niisama päikese käes ning nautisime mõnusat suveilma. Koht iseenesest oli täitsa hea – asukoht küll tee ääres, aga suurt liiklust seal ei olnud ja enamasti kuulsime vaid lindude sädistamist. Paadikanali äärde jäid punased kalurimajakesed, teisele poole kaljud, veidi eemale Åva külakeskus ja mänguväljak.

Hiljem sõitsime jalgratastega saarel ringi. Viis minutit väntamist ja juba olimegi saare serval, kust viis edasi sild järgmisele Björnholma saarele. Alguses oli veidi harjumatu, et vahemaad on tõesti lühikesed. Vaated see-eest meie tasase maaga harjunud silmadele imelised – sillerdav merevesi, kivised kaljud ja väikesed saared, looklevad teed ja sillad, väikesed punased suvilad.

Ahvenamaa-teed

Ahvenamaa saarestik

Ahvenamaa saarestik (soome k Ahvenanmaa, rootsi k Åland) koosneb rohkem kui 6700 saarest. Ahvenamaa kuulub Soome riigi koosseisu, olles oma 1552 ruutkilomeetriga on Soome kõige väiksem maakond. Need ruutkilomeetrid jagunevad aga tuhandete merre laiali pillutatud saarte vahel. Eluks kõlbulikke saari on kokku kaheksa, suurim neist Ahvenanmanner, kus asub saareriigi pealinn Mariehamn.

Ahvenamaa on autonoomne – ahvenamaalastel on oma seadusloome, kodakondsus ja postmargid. Isegi auto numbrimärgid on neil Soome omadest erinevad. Kohalikuks keeleks on valdavalt rootsi keel, vähesel määral räägitakse soome keelt. Elanikke on ca 30 000. (allikas: Wikipedia) Huvitav fakt on, et Ahvenamaa on ametlikult demilitariseeritud tsoon, st sinna ei tohi rajada püsivaid sõjaväebaase ja meessoost ahvenamaalased on vabastatud Soomes muidu kohustuslikust sõjaväeteenistusest.

Ahevnamaa ei paku uhkeid turismiatraktsioone, siinne eripära on loodus, vaikus ja rahu.

Ahvenamaa-laev
Ahvenamaa-Seglinge

Loodus on Ahvenamaal ilus, kohati kidur, sest suurt metsa väikesaartel ei kasva, kuid metsaaluste ja niitude taimestik on see-eest lopsakas. Ühel väikesel maa-alal kasvab koos vähemalt 15-20 erinevat taime, mida minu silm oskab tuvastada, õisi on valgeid, kollaseid, lillasid, siniseid.

Meie reisi ajal juuni alguses olid toomingad just õitsemist lõpetamas, teepervedel õitses piibelehti ja nurmenukke (mis on ka Ahvenamaa maakonnalill), kaljude vahel on ohtralt mustikavarsi ja metsmaasika puhmaid. 

Ahvenamaa saarestik on tuntud kui lindude paradiis, sest saared on koduks ja pesitsuskohaks paljudele lindudele. Kindlasti kohtad saartel ka metskitsi ja jäneseid.

Pea igas suuremas asulas on kirik või kirik, paljud neist pärit keskajast.

Ahvenamaa teed kitsad ja käänulised, kuid liiklus üsna hõre. Teekate on omapärast punast värvi, mis saadud Ahvenamaa rabakivikaljudest purustatud kivimist. Vahepeal saab tee otsa, need lõigud tuleb ületada sildade või praamidega. Tee ääres märkame mitmeid kordi silte, mis viitavad, et liigume omaaegsel postiteel.

3. reisipäev. Brändö – Kumlinge – Snäckö – Seglinge

Öösel sadas veidi vihma ja hommik oli hall. Hommikul magasime tavapärasest kauem ja startisime kohe Brändso keskuse poole, et seal ringi vaadata ja hommikust süüa.

Kulgesime vaikselt ühest asulast teise, seda “õiget” peatumiskohta otsides kuni lõpuks olime eneselegi ootamatult juba saare teises sadamas Torsholma. Sel hetkel me veel ei teadnud, et tegelikult oli see väga hea asjade käik.

Ahvenamaa-Snacko

Torsholma sadamast käis kaks praami –  suur praam ja väiksem, kuhu mahtus kümmekond autot. Hetkel oli sadamas väiksem praam, meie jäime ootama suurt praami, mis pidi saabuma paari tunni pärast.

Pidasime plaani kuhu siis edasi minna, kas Kumlinge saarele või sõita praamiga otse Ahvenamaa nn põhisaarele. Otsustasime, et läheme täna siiski poolele maale ehk teeme vahepeatuse Kumlinge saarel, kui järsku hakkas meeskond sadamas ootavale väikesele praamile kutsuma. Selgitasime kuhu tahame sõita ja kas oleme ikka õige praami peal, mille peale laevatöötaja teatas, et jah, saab küll Kumlingesse. Maksma taaskord midagi ei pidanud. Praam sõitis 1 h 20 minutit, tehes kiire vahepeatuse Lappo saarel. Ilm oli super ja nautisime tekil kauneid vaateid Ahvenamaa saarestikule.

Kumlinge. Snäckö

Randudes sõitsime Kumlinge asulast läbi ja taaskord olime märkamatult olime jõudnud Kumlinge saarelt järgmise saare, Snäckö, sadamasse. Otsustasime, et tänaseks sõitmisest aitab, sest ei tahtnud ilusat ilma autos istumiseks kulutada ja kuna Kumlinge asulasse me enam tagasu ei viitsinud sõita, siis parkisime end lähedalasuvasse kämpingusse Ledholm Camping.

Kämpingus tervitas meid sõbralik papi, näitas kogu vajaliku ette ja lubas vabal valikul meile sobivale kohale parkida. Kämping maksis 12€ sõiduk, täiskasvanu 4€ ja laps 3€, elekter oleks lisaks olnud 4€, aga elektrit me ei vajanud. Kämping ise oli pigem tagasihoidlik, samas kõik vajalik oli olemas. Meiega koos praamil olnud kaks matkakat tulid samuti samasse kämpingusse, lisaks mõned telkijad, nii et õhtuks oli rahvast omajagu.

ledholm-camping

Endid ära parkinud, võtsime rattad matkaauto peale maha ja suundusime sadamasse, et minna jalgratastega Seglinge saart avastama. 

Seglinge

Kollane ülesõidupraam oli just meiepoolses sadamas ja sõitsime ratastega kohe praamile. Tundus, et see praam käiski vastavalt vajadusele, nii kuidas reisijaid oli – sadamakail oli isegi kella helistamise nupp, et saaksid endast märku anda kui soovid üle sõita. Ülesõit võttis aega 7 minutit. Jalgratturitele ja jalakäijatele on kõik praamid tasuta.

ratastega-Ahvenamaa

Seglinge saarel väntasime sadamast ratastega Seglinge külakeskusesse. Tee läks üle kaljumägede üles ja alla, mööda väikestest punastest suvilamajakestest. Saare pindlala on 9,71 ruutkilomeetrit, pikkus 5,4 km. Seglinge saarel on vaid 25 püsielanikku, suvel lisandub kümmekond suvitajat. Saarel on pood, sadam, majutusasutus. Loodushuvilistele on atraktiivne matkarada, kus saab näha kaljudesse uuristatud suuri neeluauke ehk kurisuid. Lisaks on saarel disc-golfi rada.

Peatusime vana sepikoja juures, kust algab matkarada, aga kuna keegi peale minu ei avaldanud soovi matkarajale minna, siis suundusime hoopis kohalikku randa. Ilm oli mõnusalt päikseline, seega sobis rand ka hästi.

Seglinge rand oli küll päris hästi ära peidetud, kitsas tee lookles mööda suvilatest, üle põldude ja läbi metsa. Rand ise oli kena väike kohake lahesopis, tunduski, et ainult kohalikele teada ujumiskoht, mis oli kenasti korrastatud, seal oli paadisild, lõkkekoht, piknikulaud, riietuskabiin ja isegi korvitäis rannamänguasju.

Lapsed tormasid vette, arvestamata, et veealused kivid on libedad ja prantsatasid riietega muidugi kohe vette 🙂

Laotasime märjad riided kuivama ning kaasavõetud piknikukraami kividele laiale ja lasime hea maitsta. Maitses hästi ja vedelesime mõnuga soojadel kividel. 

Kuna me täpselt ei saanud aru, mis kellani praam Seglinge ja Snäckö vahel sõidab, siis võtsime igaks juhuks suuna tagasi sadamasse. Päris ööbima ei siia saare lageda taeva alla poleks ka tahtnud jääda 🙂

Meie õnneks oli praam just sadamasse saabumas ja jälle saime kohe peale ning tagasi Snäckö saarele sõita.

Kämpingus nautisime päikest, valmistasime õhtusöögi ja kasutasime kämpingu poolt pakutud pesemisvõimalusi. Lastele oli uudne kogemus nö väliduši all käia ja siis üle muru matkaautosse tuppa joosta.

Õhtul, kui sääsed kiusama hakkasid, tulime tuppa ja jõime siitsamast heinamaalt korjatud nurmenukkudest keedetud teed.

Ahvenamaa-matkaauto

4. Reisipäev. Snäckö – Ahvenamaa. Färjsundeti sild – Kastelholmi linnus – Getabergeni matkarada – Eckerö

Tänane öö oli minu jaoks rahutu, ei teagi kas kartuses hommikul sisse magada või teadmatusest kas saame praamile või mitte. Broneerimissüsteem näitas, et hommikusele laevale on kõik piletid broneeritud ja kuna nädalavahetusel olid Ahvenamaal toimumas suured pidustused, siis eeldatav reisijate hulk suurem.

Kui teised magasid nagu kotid, tõusin üles, tegin väikese sörgi sadamasse, et näha mis seal toimub – midagi ei toimunud – sama praam seisis eilsest õhtust seal ja ühtegi autot järjekorras ei olnud. Sörkisin tagasi kämpingusse ja tegin supluse silla juures. Vesi on mõnusalt karastav ja kehva öö väsimus kadus hetkega.

Kuigi kell oli juba 8, mil tavapäraselt on meie majas kõik üleval, siis reiside ajal on kõigil selline uni, et kella kaheksane äratus oli lastele nagu kuue ajal ajaks neid üles 🙂 Tankisime enne kämpingust lahkumist matkaautosse puhtast vett ja sõitsime sadamasse. Endiselt kedagi teist ei olnud, alles 15 minutit enne väljumist saabus meie taha ka teisi autosid. Kokku tuli laevale ca 15 autot ja ruumi oli lahedalt. Sedapuhku oli tegemist pigem suurema laevaga, kus oli istumisala ja kohvinurk. Sellel laeval oli omamoodi huvitav randumine, st meie auto asus laevaninas kõige ees ja veidi enne randumist tõsteti visiir üles, nii et võisime auto esiaknast otse merd vaadata. Sellist asja pole me veel näinud, tavaliselt on seal ikka mingi piire või ramp ees. Laevasõit kestis ca 1,5 tundi.

Ahvenamaa-reis

Ahvenanmanner

Olime jõudnud Ahvenamaa saarestiku suurimale saarele Ahvenanmanner. Saare pindala on 685 km2, olles Soome suurim meresaar. Ahnenmanneril asub Ahvenamaa ainus linn Marienhamn.

Olles paar-kolm päeva sõitnud väikestel Ahvenamaa saartel, siis nüüd kui olime jõudnud Ahvenamaa saarestiku suurimale saarele, oli tunne hoopis teistsugune. Siin on laiad maanteed, tee ääres laiuvad suured metsad ja põllumassiivid. Keset maismaad olles ei saa arugi, et oled saarel.

Färjsundet sild

Võtsime Långnäse sadamast, mis asub saare kagunurgas, suuna üles Kastelholmi linnuse poole, kuhu oli sõita 45 km.

Teel tegime peatuse Färjsundet silla juures, kus kaljunukile rajatud vaatetornist avanevat kauneim vaade Ahvenamaale. Vaade oli tõepoolest erakordne, laiudes üle puude merele ja kivistele saartele.

farjsundet-sild

Jätkasime sõitu Kastelholmi kindluse poole. Ahjaa, vahepeal jäi teele Taffeli vabrikupood. Taffeli kartulikrõpsud on pärit just siit, Ahvenamaalt, Godbyst ja selle puhul tegime krõpsusõprade palvel tehasepoes peatuse 🙂

Kastelholmi linnus

Kastelholmi linnuse kassas tervitas meid lõbus teenindaja, kes teatas: “Today is your lucky day”, sest täna on Ahvenamaa sünnipäeva puhul tasuta sissepääs 🙂

Kastelhomi kindlus on rajatud 13. sajandil kuningas Gustav Vasa poolt. Kindlust on räsinud mitmed lahingud, tänaseks on kindlus vaid osaliselt taastatud. Kindluse paremaks kaitsmiseks rajati lossi ümber vallikraav, nii tundubki nagu asuks kindlus väikese saarel, mida ümbritseb vesi. Lossis saab tutvuda piirkonna ajalooga ja erinevate väljapanekutega.

kastelholmi-kindlus

Vanglamuuseum. Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseum

Kastelholmi lossi lähedal asuvad Vita Björn vanglamuuseum ja Jan Karlsgårdeni vabaõhumuuseum. 

Vita Björn on Soome esimene vanglamuuseum, kus saab näha vangide ja vanglate ajalugu. Vanglamuuseumis oli lastel uurimist ja küsimusi kui palju, et kas tõesti …? … aga kuidas ikkagi …? … kas nad siis ei saanud …? – võõras ja tundmatu keskkond tekitas lastes suurt uudishimu.

vita-bjorn-vanglamuuseum

Hiljem jõime kohvikus limonaadi ja jalutasime vabaõhumuuseumis. Vabaõhumuuseumisse on kokku toodud erinevad vanad taluhoones erinevatest Ahvenamaa paikadest, et eksponeerida elu-olu 18. sajandi Ahvenamaal.

Kastelholmist võtsime suuna hoopis saare teise otsa, põhjarannikule, Geta suunas.

Ahvenamaa õunad

Teel möödusime suurest õunapuu istandustes. Ahvenamaa on tuntud oma viljapuuaedade poolest, sest siinne päikeseline kliima soosib viljapuude kasvu. Lausa 60% Soome õuntest pärinevad Ahvenamaalt. Igaljuhul on need õitevahus väikesed pügatud õunapuud omaette vaatamisväärsus ja kui satuks Ahvenamaale augustis-septembris, siis tasuks kindlasti mõnest õunafarmist läbi astuda.

Getabergeni mägi ja Grottstigen matkarada

Ahvenamaa saare põhjaosas asuv Geta on saare kõrgeim osa. Geta asulast keerasime paremale väikesele metsateele, mis viib Getabergeni mägedele. Getabergeni moodustavad 4 mäetippu, millest kõrgeim on ca 100 m üle merepinna – ei ole just teab mis kõrge, aga siit laiuvad tõeliselt kaunid vaated üle saarestiku.

Parkla juures asub restoran ja kohvik, Soltuna kämping ja discgolfi väljak. Siit algavad mitmed matkarajad. Meie valisime Grottstigen matkaraja ehk koopa raja. Raja pikkus 5 km.

Ahvenamaa-matkama

Matkarada kulgeb mööda kaljusid alla, rada on tähistatud valgete viitadega. Meie jaoks oli väga põnev kõndida üle suurte kaljude, mis vahepeal murdusid nagu trepiastmed, teises kohas oli aga täiesti lage kivipind. Loodus on üsna kidur, jändrikud männid, sammal ja mustikavarred. Mõnesse kohta olid inimkäed ladunud kivitorne.

Jõudsime välja Getagrottan kaljukoobasteni, mis olid tõelised looduse kunstiteosed. Siis viis matkarada meid alla mereranda, kus oleks soovi korral saanud karastava supluse teha ning sealt edasi tagasi kõrgemale kivikaljule. Getabergeni mäelt, mis on umbes 100 m kõrgusel merepinnast, avaneb võrratu merevaade.

perereis-Ahvenamaa

Tagasitee jälle üle kaljude, vahepeal jalutasime väikese soo äärest ja metsa vahelt kuni tõusime mööda kaljusid tagasi algusesse. Kuna ilm oli kuum, siis rada oli küllalt raske, aga lapsed pidasid kenasti vastu ja nende jaoks oli see kaljudel ronimine äge seiklus.

Seal on ka lühem, just lastele mõeldud rada, mida nimetatakse Trollstigen ehk trollide rajaks. See on ca 1 km pikk.

Lastele oli lubatud peale matkarada minigolfi mängida, nii et nemad ei tahtnud peale 5 kilomeetrist matka isegi istuda, vaid tormasid kohe golfikeppide järele. Mina aga lasin hea maitsta Ahvenamaa traditsioonilisel pannkoogil. 

Ahvenamaa sajandi roog – Ahvenamaa pannkook

Saareriigi 100. sünnipäeva puhul valiti välja Ahvenamaa sajandi roog, milleks pärjati seesama klassikaline Ahvenamaa pannkook (Ålandspannkakan). Tegemist ei ole siiski meie mõistes pannkoogiga, vaid riisipudrust tehtud küpsetisega, mida serveeritakse moosi (tihti ploomimoosiga) ja vahukoorega. Maitses igaljuhul suurepäraselt ja haarasin retsepti koju kaasa. 

Ahvenamaa-pannkook

Kui golf sai mängitud, oli tagumine aeg otsida ööbimiskoht. Kuna kohalik kämping tundus kehvapoolne, siis otsustasime sõita 45 km kaugusele Eckerö saarele, et homme saaksime vähese vaevaga minna kohalikku lõbustusparki.

Eckerö

Sõitsime päris Eckerö poolsaare tippu Käringsundi külakesse, kus leidsime parima koha ÜLDSE! Väikese silla kõrval, kaljupealsel, vaatega merele. Suurepärane koht peatumiseks!

Panime väsinud lapsed “tahatuppa” magama ja nautisime külma veini päikeseloojangu saatel.

aland-eckerö

5. reisipäev – Eckerö – Smart Park – Mariehamn – Kökar

Hommikul, nii 8-9 ajal, läheb matkaautos sees päris palavaks, nii et tõusin üles aknaid avama. Öö oli mõnusalt rahulik kui välja arvata üks väga hirmsa häälega hõikav lind. Tundus, et nagu oleks see lind karjunud kohe meie auto kõrval väga valju häälega.

Eckerö on Ahvenamaa saarestiku läänepoolseim tipp ning ajalooliselt tähtis sõlmpunkt Stockholmi ja Turu vahel. Sealtkaudu toimis regulaarne postiühendus. 

Täna oli lastele lubatud lõbustusparki ja hiljem sõidame Mariehamni.

Ahvenamaa-eckerö

Perepark Smart Park

Vaid mõne kilomeetri kaugusel asuvasse teemaparki Smart Park oli sel päeval “Åland 100” raames tasuta sissepääs. Külastajaid oli juba omajagu, aga tegemist on nii suure maa-alaga, et rahvas hajub kenasti laiali. Paljudel oli kaasa piknikukorv ja tekk. Park ise on pigem väiksematele lastele, nii 3-7-aastatele. Saab lõbutseda karusellil, sõita erinevate masinatega, nunnutada jäneseid ja sõita paadiga. Kõige enam elevust pakkus lastele veemaailm, kus sai liugu lasta, ronida, üksteist veekahuritest pritsida. 

Mariehamn

Edasi sõitsime Mariehamni. Kõigepealt vaatasime üle kohaliku kämpingu, aga see asus keskusest lastega jalutamiseks liiga kaugel ja hind oli ka üsna krõbe, ca 50 eur. Otsustasime jääda hoopis keskuse lähedale Idasadama äärde parklasse.

Maarianhamina (rootsi keeles Mariehamn) on Ahvenamaa saarestiku pealinn ja keskus, kus elab saarestiku 30 000 inimesest 11 000. 

Mariehamn on oma nime saanud Vene tsaari Aleksander II abikaasa Maria järgi, linna kutsutakse hellitavalt ka tuhande pärna linnaks tänu kesklinna läbivale uhkele pärnaalleele.

Mariehamn on üllatavalt suur, laiudes kitsukesel poolsaarel. Samas südalinn on kompaktne, linna pikkus on umbes 8 km ja laius 1,3 km. Sellega seoses peetakse teda maailma väikseimaks metropoliks.

mariehamn

Läbi südalinna kulgevad Stragatan peatänav on elav kauplemiskoht väikeste poekeste ja kohvikutega. Linn on täis rohelust, lilli ja pargikesi. Mariehamni on nimetatakse ka tuhande pärna linnaks, sest linna on istutatud tohutul hulgal pärnasid.

Linnas ei näe kõrgeid hooneid, enamus on eramud või madalad korterelamuid. Korterelamud ehitati omal ajal vaid kolme korrusega, sest kunagi küündis tuletõrjemasina redel vaid kolmanda korruseni. Enamus elanikke on siin rootsikeelsed.

Åland 100

Juhuslikult sattus meie reis ajale, mis Ahvenamaa tähistab 100. aastapäeva. 9. juunil 2022, möödus sajand Ahvenamaa maakonna omavalitsuse esimesest koosolekust. Aasta jooksul on toimunud erinevaid üritusi, tähtsündmused kulmineerusid Mariehamnis juunikuus ja meil oli au pidustustest osa saada.

Ahvenamaa-100

Mariehamnis toimusid võistlused, üritused ja kontserdid, linn oli peomeeleolus, kaunistatud lillede ja lipukestega. Jalutasime peomeeleolus linnas, jälgisime koos linnarahvaga “Åland 100” kultuuriprogrammi ja maitsesime kohalikku toitu. 

Proovisime Ahvenamaa kohalikku musta leiba. Rukkijahust leiba küpsetatakse ammustest aegadest pärit retsepti järgi, mis tagas, et leib ületalve säiliks. Must leib on tihke, maitselt magus, justkui melassiga valmistatud. Igaljuhul maitses suurepäraselt koos kodumaiste räimerullidega.

Hiljem kui lapsed enam ei viitsinud linnapeal kõndida, saatsime nad autosse telekat vaatama ja ise jalutasime sadama teise otsa. Kuna meie praegune asukoht jäi suure peatänava äärde, läksime vaatama üht peatänavast veidi eemalasuvat parklat. Samas Park4night kommentaaride järgi oli see kohalike noorte kogunemispaik ja öösel äärmiselt lärmakas, seetõttu jäime, hoolimata tänavaliiklusest, ikkagi oma praegusesse parkimiskohta. 

Noorte seltskonnad jäid siin eriti silma, nimelt sõitsid nad kambakesi linnas ringi, ikka 4-5 rollerid või rollerautot, suht kentsakas vaatepilt kui nad linnas mööda sõitsid. Ja kaks noormeest sõitsid lausa traktoritega ringi 😀

Õhtul vaatasime igaks juhuks ka praamide väljumisaegu. Pidasime paremaks Mariehamnist ära sõita laupäeva õhtul, sest eeldasime, et pühapäeval sätivad ka kõik teised end minekule. Onlines saime lõpuks ära osta praamipileti Längnasi sadamast Kökari saarele. Pileti hinnaks tuli 80% soodustusega 23,60€ (auto ja 5 inimest). Kökari saarelt edasi oli tasuta praam.

6. reisipäev. Kökar – Galtby (Korppo)

Hoolimata sellest, et parkisime peatänava ääres ja toimusid kontserdid, oli öö enam-vähem vaikne, alles hommikul kella 7 ajal hakkas suurem autode vool. Kuskilt lugesin, et ahvenamaalane ongi väga rahu ja vaikust armastav inimene, kes niisama linna peale pidutsema ei kipu, vaid eelistab aega veeta oma kodus, pere seltsis või looduses.

Kuna autos hakkas palavaks minema, tõusin üles, avasin matkaautod aknad ja hiilisin vaikselt uksest välja varajasse linna. Hommikune linn oli vaikne, vastu tuli vaid mõni üksik jooksja.

Merekvartal. Nabben.

Kõndisin läbi Merekvartali, mille moodustavad punased puumajakesed, paadikuurid ja aidad, kus tegutsevad käsitöölised.

mariehamn-kabel

mariehamn-nabben

Kümnekonna minutilise jalutuskäiguga jõudsin Nabbeni poolsaarele, mille lahesoppi rajati 2021. aastal märgala (Nabbens våtmark), mille eesmärk on soodustada taimestikku liigirikkust ning loomade ja lindude toitumise- ja elupaiku. Märgaladel on oluline tähtsus maapinna kaitsmisel tormide ja üleujutuste eest.

Nabbeni punaste kalurimajade vahel tekib tahes tahtmata tunne nagu Tjorveni raamatus. 

Tagasi matkaauto juurde jõudes olid kõik aknarulood endiselt suletud ja kõik unimütsid alles magasid. Kell on juba pool 10 – meie peres ei maga kunagi keegi nii kaua 🙂 Põõnaku aga niikaua kui soovivad, mina haarasin kotist raamatu ja nautisin hommikust sooja päikest ja mõnusat lugemist. Üks tass kohvi oli täiuslikkusest veel puudu, aga selle tegemiseks ei hakanud matkaautos siiski kohvimasinaga kolistama.

Õnneks teised siiski ärkasid üsna varsti. Ka meie taga parkinud Rootsi pensionärid lõid samuti ukse lahti ja hakkasid oma nõudega kobistama.

Nii mõnus oli süüa istudes matkaauto uksel, vaatega merele ja süüa kohaliku leivaga hommikueinet.

mariehamn-matkaauto

Åland 100

Üsna pea kõlas teisel pool tänavat tuututamist, sest algas päästeautode paraad. Kohalikud päästeautod ja brigaadid sõitsid Ahvenamaa sünnipäeva puhul signaalide ja vilkurite saatel läbi linna ning linnarahvas elades lippe lehvitades neile kaasa.

Purjelaev Pommern ja Meremuuseum

Lõuna paiku väntasime ratastega saare teisele küljele Läänesadamasse, kus toimusid samuti kontserdid.

Meie suundusime vaatama Pommerni laeva ja Meremuuseumit. Pilet täiskasvanule 15€, lapsele 10€.

Purjelaev Pommern on üle 100 aasta vanune parklaev ja maailmas ainus täielikult säilinud neljamastiline puidust kaubalaev. Pommerni laev on kujunenud Ahvenamaa üheks sümboliks.

Laev on tõesti hiiglaslik. Laevas ulatati meile audiogiid, mis jutustas lõbusas võtmes lugusid omaaegselt laevalt, viies külastaja reaalselt toimunud sündmuste keskele. 

Ahvenamaa Meremuuseumis saab näha ehtsat kunagi tõelistele mereröövlitele kuulunud piraadilippu. Selliseid päris pirataatide lippe on maailmas säilinud vaid kaks, üks neist nähtav siin Marinehamni Meremuuseumis. Muuseumis on väga põhjalik väljapanek mere ja laevade ajaloost. Pommerni laeva ja Meremuuseumi läbikäimine võtab vähemalt paar tundi.

mariehamn-pommern

Valmistasime matkaautos enne ärasõitu lõunasöögi ja käisime sadamaalal vett tankimas ning oligi aeg Mariehamniga hüvasti jätta. Igavesti tore oli saada osa ainulaadsest sündmusest ja tähistada koos ahvenamaalastega saareriigi sajandat sünnipäeva. Grattis Åland!

Kökar

Jõudsime sadamasse tunnike enne praami väljumist. Praamile läks üks viisteist autot, umbes 5 masinat oleks veel mahtunud. Praamisõit kestis pea 2,5 tundi.

Kökari saart peetakse saart Ahvenamaa arhipelaagi pärliks. Saar on ainulaadne puutumata loodusega piirkond, kus elab alaliselt vaid 250 inimest. Saar oma kaljuse maastiku ja lopsaka taimestikuga on hinnatud koht matkajate, loodusuurijate seas ning rahu ja vaikust armastavate inimeste hulgas. Lisaks erilisele loodusele on Kökari saar usulisel teel tähtsal kohal, siin asub 15. sajandil frantsiskaani munkade poolt rajatud kloostri varemed.

kokar-kirik

Kökari saarest ja elust Ahvenamaal on kirjutanud Janne Kütimaa raamatus Minu Ahvenamaa. Janne elas ja töötas Kökaril mitmeid aastaid ning on kirjeldanud elu Kökari saarel äärmiselt põhjalikult. Lugesin raamatut vahetult enne reisiletulekut ja siiajõudes oli äratundmist päris palju – Sandviki sadam, Kökari kirik, kiriku tagused kaljud, Antoni külalistemaja, kunstnike külalisateljee, Karbly kauplus, …. 

kokar-saar

kokar-loodus

Ööbimiskoha leidmisega oli meil seekord veidi keeruline. Lugesin kohaliku kämpingu tutvustust ja mulle jäi kõlama, et autoelamu võimalusi kämping ei paku.

Tiirutasime saarel omajagu, sõitsime ühest asulast teise, aga saar on väike ja väheasustatud, et niisama mingi rannaäärset kohta või metsaalust parkimiskohta sealt ei leia. Lõpuks jäime ööbima saare keskuse Karlby postkontori parklasse. Kui olime end juba magama sättinud, vaatasin veelkord kämpingu (Sandvik Gästhamn & Camping) kodulehte, kust nüüd leidisn kohe info, et pakuvad kohta 10 autoelamule. Järgmisel korral peatuks kindlasti kohalikus kämpingus.

kokar-matkaauto

7. reisipäev. Kökar – Korpo – Nagu

Hommikul vara sõitsime sadamasse, et olla praamijärjekorras esimesed.

Enne praami väljumist kogunes autosid aga omajagu, sh ka üks suur buss, ja kuna meil piletit broneeritud ei olnud, siis tegelikult olime üsna kindlad, et seekord me peale ei mahu. Pingsalt ootasime kuni broneeritud autod peale sõitsid, seejärel hakati järjest elavast järjekorrast laskma … ja meie õnneks kutsuti ka meie auto peale. Praamil jäi 2-3 auto jagu ruumi veel ülegi. See praamisõit Kökarilt Galtby (Korpo) sadamasse kestis 2,5 tundi ja oli tasuta.

kokar-sadam

Korppo

Korpo sadamasse jõudes olime jõudnud tagasi Turu saarestikku.

Vahepeal tegime jalasirutuspausi väikesel metsarajal (Barfotastigen). Rajal on kunstnike poolt loodusesse üles seatud erinevad installatsioonid looduse ja kunsti ühendamiseks.

Siit sõitsime edasi Korppo-Nagu sadamasse ja mõneminutilise praamisõidu järel jõudsime järgmisele saarele Nagu, kus suundusime samanimelisse linna.

Nagu

Nagu linna sadamaala oli suurepärane väike kuurort – ilus sadam, kohvikud ja restoranid ning väikesed poekesed ning kaunis liivarand. Parkisime end mändide alla ja läksime linnapeale söögikohta otsima. Maandusime äärmiselt kenas kohas nimega Köpmans Cafe & Restaurant. Istusime maja taha õunapuude varju peidetud salaaeda ja nautisime head toitu.

Õhtul jalutasime sadamas ja mängisime männimetsa all discgolfi. Disc golf on üldse siinkandis väga populaarne, radasid on palju ja kui endal kettad kaasas, siis on palju võimalusi seda mõnusat sporti harrastada.

8. Reisipäev. Nauvo – Ekenäs

Kuigi ilm oli päikeseline, siis merevesi suht jahe ja hommikul suplust üsna karastav. Jalutasin väikese tiiru hommikuses linnas kuni ülejäänud pere ärkas ning peale hommikusööki ja elamise koristamist hakkasime taas liikuma.

Algselt oli plaan käi ära saarestiku kõrgeimas tipus Kasberget, aga kahjuks sõitsime õigest teeotsast mööda ja tagasi enam keerata ei viitsinud.

Paddainen

Järgmine peatus oli Paddainen linnas, et minna vaatama kohalikku vaatamisväärsust kaevandust. Tegemist on lubajkivi kaevandusega, mis kuulub ettevõttele Nordkalk. See on tõeliselt lahe vaatepilt näha kaevandust, ehk üht suurt auku kaljude vahel, mis on täis erineval tasapindadel teid. 

nordkalk

Paddainen Hundbanan

Kaevanduse lähedal asuvad trepid (Hundbanan), mis viivad kõrgele mäejalamile. Üles tuleb astuda täpselt 471 trepiastet ja jõuad vaatekohani, kust avaneb avar vaade tervele Paddaineni linnale. Astmed on mugavalt madalad ja ülesminek lihtne. Tore koht, kus ära käia.

Pargase saar oli viimane Turu saarestiku saar ja üsna pea jõudsime tagasi Soome mandrile. Sõitsime edasi Hanko suunas, eesmärgiga jääda ööbima Tammisaaresse (Ekenäs).

Ekenäs (Tammisaari)

Ekenäs (soome keeles Tammisaari) on põline rootslaste linn, millel on pikk ajalugu. Kümmekond aastat tagasi kolme linna liitmise tulemusena kuulub Ekenäs nüüd Raseborgi linna koosseisu.

tammisaari-ekenas

Ajaloolise vanalinna moodustavad idüllilised puitmajakesed ja kitsad tänavad, rohelised pargid, värvilised lillesülemid, väikesed kohvikud ja poekesed. Tänavad on kohati nii kitsad, et autoga sinna sõitma ei mahu. Tänavanimetused on säilinud omaaegsete 16. sajandi elanike järgi, nagu Kübarsepatänav (Hattmakaregatan), Sepa tänav (Smedsgatan), Õmbleja tänav (Handkmakaretan). Enenäs on Kuressaare sõpruslinn ja selle auks on üks tänav nimetatud ka Kuressaaregatan / Kuressaarenkatu. Just siin Tammisaari linnas avati Soome esimene jalakäijate tänav.

Majade akendel hakkasid silma omapärased peeglid, millest sai toasviibija vaadata tänavale. Need on nn piilumise peeglid, mis võeti kasutusele 18-19.sajand, eesmärgiga jälgida tänaval toimuvat, ilma et peaksid pea aknast välja pistma.

Veetsime õhtu kaunis Tammisaari vanalinnas ja jahisadamas jalutades ning lapsed lustisid kohalikus mängupargis.

tammisaari-ekenas

9. reisipäev. Tammissaari (Ekenäs) – Hanko

Plaanisime veeta päeva esimese poole Tammisaaris ja õhtupoole liikuda Hankosse.

Ramsholmeni metsapark

Peale hommikueinet tõstsime rattad maha, et minna sõitma lähedalasuvasse Ramsholmeni metsaparki

Park on äärmiselt sümpaatne, korralikud teed ja rajad, mis kulgevad läbi metsa. Metsas saab näha erinevaid puuliike. 

Pargi teed olid jalgrattaga sõitmiseks suureoärased, laiad ja siledad, nii et ka meie pere väiksem laps jõudis kenasti sõita. Kõigepealt jõudsime randa, seejärel läks metsaalune tee kitsamaks ja konarlikumaks, palju oli tõuse ja langusi, nii et vahepeal pidime ratast käekõrval lükkama. Poolsaare tipus tegime peatuse suurel kivikaljul. Tagasitee oli vastupidi kõigepealt puujuurte ja kividega rada, hiljem hea sile. Ratastega väntasime lõpuks rohkem kui 8 km.

Ekenäs

Linna tagasi jõudes sõitsime läbi kohalikust Ekenäs kämpingust. Oli see vast pensiokate paradiis, enamus olid seal statsionaarsed haagiselamud, mõnel isegi aed ümber ja terrass ette ehitatud, lillepotid ja amplid külgedele riputatud. Koht ise oli muidugi ilus, niidetud muru ja liivarannaga. Kämpingu sissesõidu juures olid ikka ka mõned matkaautod ja haagised, mis sinna ajutiselt tulnud, kuigi nemad pidid parkima rannast tunduvalt kaugemal sadama lähedal.

Kesklinnas tegime kohvi ja koogi peatuse kohvikus Carl de Mumma. Oli kui hästi maitses see pehme ja kardemonihõnguline kaneelisai.

Suvel toimub igal teisipäeval õhtupoolikul ranna lähedal turg, kuhu meiega uudistama läksime. Mõned riidemüüjad, mõni vanakraamiärikas ja puidukaupmees kuniks peatusime köögiviljaleti ees, et osta värsket kartulit ja maasikaid. Olime just kaupa valimas kui meid tervitas müüja eesti keeles. See oli väga tore üllatus, sest olime juba harjunud, et peame suhtleme muus keeles.

Kohalikud maasikad, tomatid ja kartulid ostetud, alustasime sõitu Hanko suunas.

Hanko

Miskipärast kujutasin Hankot ette kena mereäärse linnana, kuid kohale jõudes ei olnud esmamulje üldse mitte positiivne. Suured tööstushooned, rekkad ja kaubalaevad, trööstitu üldmulje. Hanko on Soome lõunapoolseim linn, mille pindalast moodustab meri koguni 80%. Hanko on ajalooline tööstus- ja kaubanduslinn, kus suured sadamad, sh Soome suurim jahisadam, samas ka tuntud kui rannapiirkond, millel on 30 km pikkune merepiir ja palju kauneid mererandu.

Jalutasime Hanko sadama piirkonnas, kus asub ridamisi restorane ja kohvikuid ning väikseid butiike. Rannapiirkonna lähedal saab imetleda uhkeid juugendstiilis maju ja kaunist liivaranda.

hanko-sadam

Edasi tahtsime ära käia Tulliniemen looduskaitsealal, kuid kahjuks selgus kohapeal, et rajal ei ole lubatud liikuda rattaga, kuid jalgsi matkamise kohta hakkasid lapsed virisema, nii et üldsuse soovil jätsime matkamise sel õhtul ära.

Tulliranta

Sõitsime hoopis poolsaare teisele küljele Tulliniemeni randa (Tulliranta). Raja alguses on laudtee, mis kulgeb pikalt mööda rannajoont, siis olid lapsed heameelega nõus tulema tõukeratastega end natuke liigutama. Kui Hanko sadamas oli tugev tuul, siis Tulliniemen rannas päikeseline ja täiesti tuulevaikne.

Jalutasime ja lapsed hullasid laintes ning korjasid ilusaid kive, kui järsku oli taevas tumedaid pilvi täis, tõusis tugev tuul ja õhk oli tolmust hall. Saime napilt enne sadu matkaautosse, õnneks piirdus torm väheldase vihmasajuga. 

Kahjuks Park4night meile head ööbimiskohta Hankos ei näidanud, niisiis tiirutasime veidi ümbruskaudsetel tänavatel kuni juhtusimegi ühele sobivale kohale sadama läheduses. Sadu jäi järgi ning taevasse tõusis kõrge ja kirgas vikerkaar.

10. reisipäev. Hanko – Espoo

Tulliniemi matkarada

Eilne ei andnud mulle ikka rahu, nii haarasin hommikul seljakoti ja läksin ikkagi seda Tulliniemi matkarada avastama. Kui meie parkimiskohas poolsaare idapoolsel küljel oli mõõdukas tuul, siis läänepoolsele küljele jõudes oli mere ääres ikka väga tugev tuul. Õnneks kulges rada osaliselt mere ääres ja vahepeal puude varjus. 

tulliniemi-matkarada

Tulliniemi matkarada (Tulliniemen luontopolku) kulgeb Tulliniemi looduskaitsealal, kus võib liikuda ainult jalgsi. Möödunud sõjad ja inimtegevus on jätnud jälje saarestiku loodusele, mistõttu nüüd üritatakse seda taastada ja liikumine on vaid mööda ettenähtud rada. Raja pikkus on 4,5 km (üks ots). Raja esimene pool on üsna lihtne jalutamine mööda laudteed ja kruusarada, seejärel keerab rada metsa vahele kuni lõpuks jõuab välja kivikaljudeni. Viimane kaljutipp on mandri-Soome kõige lõunapoolsem tipp, mis tähistab sümboolne väike kivihunnik. Paiga teevad erilised punased kaljud, mille merelained on voolujoonelised lihvinud.

punased-kaljud

Pealelõunal hakkasime Hankost lahkuma. Ausalt öeldes Hanko meile erilist muljet ei jätnud.

Kuningatee. Fagervik

Tagasiteeks valisime põhimaanteest erineva tee, peale Eknäst keerasime Fagernäsi peale. Oli see vast tee – käänuline ja rohkete üles-alla tõusudega kitsas maantee – nimelt on see tee vana postitee, mis kannab uhket nimetust Kuningatee (rootsi k Kungsvägen, soome k Kuninkaantie), mis saab alguse Norrast Bergenist, kulgedes mööda vana postiteed läbi Rootsi ja Ahvenamaa saarestiku, seejärel mööda Soome lõunarannikut kuni Peterburini välja. Seda kuninglikku maanteed peetakse üheks Soome parimaks sõidumarsruudiks.

Peale üht eriti kõrget tõusu olime jõudnud Fagerviki. Selles väikeses Fagerviki asulas asub üks Soome vanimaid rauatööstuseid, aastast 1646. Rohelusega ümbritsetud vanad punased majad, tööstushooned ja töökojad, kirik ja mõisahoone loovad ainulaadse 18. sajandi miljöö.

fagervik

Märgates tee ääres toredat kohvikut tegime peatuse kohvikus Fagervik Cafe. Millised imemaitsvaid kooke ja saiakesi seal pakuti! Istusime vana maakivist hoone ees päikesesoojas kohas ning lasime heamaitsta kohvil ja ühel parimal koogil, mis ma eales söönud olen.

Edasi sõitsime Espoo poole. Päris Helsingis me täna ööbida ei tahtnud, sest linnas on raske head parkimiskohta leida ja soovisime viimase öö veeta rahulikumas kohas.

Espoo. Oittaa tervisespordikeskus

Sõitsime Espoo lähedal asuvasse Oittaa tervisespordikeskus (Oittaan Ulkoilualue), mis jääb Espoo keskusest 5 km kaugusele, Helsingist ca 20 km.

Kauni Bodomi järve kaldal asuvas tervisespordikeskuses on erinevad sportimisvõimalused, matka- ja rattarajad, palliplatsid, disc-golfi rajad, suur liivarand, mängupark ja piknikupidamise võimalused. Meid meelitas eriti saunakeskus, aga kahjuks töötab saun ainult nädalavahetusel. 

Hoolimata tuulisest ilmast lustisid lapsed vees ja rannaliival. Peale õhtusööki mängisime disc-golfi ja lapsed lõbutsesid suurel mänguväljakul. Kohalike seas on tegemist äärmiselt populaarse kohaga, terve park oli täis tervisesportlasi, puhkajaid ja peresid. 

Õnneks õhtu saabudes rahvamassid lahkusid, meie parkisime end väiksemasse parklasse ja öö möödus rahulikult.

Oittaan-Ulkoilualue

11. Reisipäev Espoo – Helsingi – Tartu

Kokkuvõte Ahvenamaa reisist

Taaskord oli kõigil kahju, et meie reis lõppema hakkab. Reisist jäi kõige enam meelde Ahvenamaa eriline loodus – kivikaljud meri ja väikesed saarekesed, praamisõidud, Getabergeni matkarada. Samuti jättis väga meeldiva mulje Mariehamni linn, kuhu oleks võinud isegi kauemaks suvitama jääda.

Igaljuhul on Soome rannik ja Ahvenamaa saarestik on eriline kogemus. Meri ja kivikaljud, looklevad teed ja väikesed punased majakesed on meeldejääv reis.

Soome on suurepärane autoreisi sihtkoht kui soovid teistsugust keskkonda kui meil Eestis, kuid napib aega tuhandete kilomeetrite läbimiseks. Soome on meist vaid mõne tunni kaugusel, pakkudes niivõrd teistsugust loodust.

Kokku sõitsime 1320 km, matkaauto keskmine kütusekulu 9,2 l /100 km, gaasi kulus umbes poole ballooni (kütet sisse ei lülitanud). Ratastega läbisime kokku ca 40 km.

Uute seiklusteni!

Loe ka teisi postitusi Soome reiside kohta:

  • Matkaautoga Ida-Soomes. Loe SIIT
  • Matkaautoga Nordkappi. Loe SIIT
  • Ringreis Turu saarestikus. Loe SIIT
  • Perereis Muumimaale. Loe SIIT
  • Matkaautoga Lapimaale Jõuluvana juurde. Loe SIIT

Lugemist ja kuulamist Soome ja Ahvenamaa kohta:

Tekst ja fotod: Liisi Laanemäe

Sul on küsimusi seoses matkaautoga?

Võta ühendust ja leiame sulle sobiva lahenduse.

Marvin Laanemäe, MOOVER OÜ

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.